Sõnale varav leiti 152 luuletust
Su süda jäi suletuks
Sa ütlesid, et avatud on mulle
su õuevärav ja su koduuks.
Kuid lausumata jätsid, kuigi teadsin:
su süda - see jääb mulle suletuks.
Ma püüdsin sellest lausa sisse murda,
ei tahtnud näha sinu tõrksat meelt,
ma oleks võinud selles õnnes kasvõi surra,
mul´meeldis uskuda, et olen õigel teel.
Ma arvasin, et hõljun roosas pilves
ning selles äikest olla ju ei saa.
Ma lootsin, nähes sinu eemal ilmet,
et suudlustega selle peletan.
Kuid teadmine - see tuli, väga ehtne!
Ma lõpuks mõistsin - olen lihtsalt jalus
ja narri kombel kuljustega vehklen,
su käest ma olematuid .....
LIIGA VARA
Sa astusid mu meelde liiga vara,
see suvi tegi alles hoogsaid ringe,
mu ümber polnud müür, vaid nõder tara
ja värav kriipis oma roostes hinge.
Ma poleks tohtind lasta sul veel tulla,
veel pidanuks sind hoidma eemal endast -
ma teadsin ju, et võin sealsamas surra,
kui igatsus mu kohalt üle lendab.
Ja nii ma äkki vahetasin karva
ja raputasin haava peale soola,
ma tegin seda, mida sügisharva -
ma muutusin taas mustaks libaloomaks.
Kui sügisõhk on ehmatavalt karge,
siis minu hinge lõikub igatsuse kihv,
ja masohhistlik süda naudib tange,
neid kokku surub keha toore .....
Ausammas
Ema tuleb,
ema läheb,
ema teeb ja
ema toob –
ema lehvitab,
kui lähed,
ema küpsetab
ja koob.
Ema annab,
ema kannab,
ema hoiab,
hellitab –
ema mõtteid
loeb ning võlub,
mida ainult
ihaldad.
Ema põuest
jagab ära
armastuse
särava,
avab sulle
kõhklemata
kauni elu-
värava…
Kallis ema!
Olgu sulle
emadepäev ausammas,
millele ei hakka iial
ega kuskil
ükski hammas!
/Mari*Uri/
Unelm
Kas kuuled tormituulte häält,
kandmas unelmmõtteid su juurde.
Kas tead, paduvihm mis on väärt,
uhtumas teed südamesse suurde.
Ära jäta oma väravat kinni,
ava enne, kui mööda saab päev.
Tahaks näha su kelmikaid silmi,
otsa lõpeks siis minugi vaev.
Kui saaks päikese tuua su tuppa,
ulatada kandikul kumava kuu.
Puudutada õrnalt su kelmikat tukka,
suruda hellalt suule oma suu...
Talve kuub
Kumavatest taeva väravatest langeb helbeid,
neid valgeid, nahka silitavaid, helgeid.
Nüüd kui tuisuväravad on valla,
kogu loodus ja maa jääb valge koheva vaiba alla.
Kõik kohad on täis keerlevate lumehelveste lusti,
ei ole kurbi, üksildasi kohti, pori loikusi musti.
Kumava teki endale peale on kogunud aas,
puhkab rahus ka kunagi lilledest pungil olnud laas.
Uue kuju on võtnud põhjatud rabad ja vesised sood,
vaikseks on jäänud vete kiired, vulisevad vood.
Härnalilledega kaunistatud aknast ei näe ma enam rammusat mulda,
ei saa ma enam katsuda seda vilja kandv .....
Taevas
Sünge taevas kadunud,
mind on üle vaadatud.
Astun sisse väravast,
ees on taevas avatud.
Siin on parim, puudub sõnu
silmad sulen, mõistan mõnu.
Pole mehi,draamat, kooli,
ega kahepalgelisi hoori.
Sattusin ehk siia julmalt,
mõni alla jäi vast kurvalt.
Võimalik et veidi vara
ei näinud elu sära ära.
Järsult sisikond mul kajab,
valust õrnalt karjatan.
Jumal nuga käes mind vaatab,
selga selle lajatab...
Päevadel
Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.
Päevadel, mil alles pärastlõunal
üles tulen,
neile mõtlen, kes on juba
täitsa uinunud –
või sulle, kes sa oled
ammu üleval ja
tuled, et tuua
pesud tuppa, mis
on väljas kuivanud.
Ning õhtutel, kui viimaks oma
ärkvel silmad sulen,
pilvedele mõtlen, mis on
ümbritsemas Maad –
ja sellele, et kui meid poleks
valvamas need uned,
sina
selle ülesande
enda kanda saaks… .....
Muinasjutuline surm
Sel jöulisel tumedal ööl- sa tulid ja suudlesid mind.. su armastust oli igalpool- kui vastu suudlesin sind.
Sel jöulisel tumedal ööl- haarasid mu kätest ja embasid.. sa mulle kui hapnik,mida hingad- taas mind enda poole tömbasid..
Sa surusid mind vastu sulepatja- samas hellalt paitades mu huuli.. mulle tundus justkui sattunud ma hätta- kui tundsin südametukseid suuri..
Mu süda oli kui kivistunud soojus- Ta vaevu vaevu veel jutustas minuga.. ma nägin kuis päike veel loojus- kuid loojus see vist koos sinuga..?
Mulle arusaamatuks jäi köik- Läksid sina vöi läinud ol .....
Lootus
Kogen seda maailma kui
hammustatud õuna:
keegi kuskil söönud on
tasuta kõik lõunad...
Keegi kuskil ikka on
vastutusest vaba,
oma aia sulgenud
väravatel taba.
Loodusel on suurim lootus,
inimestel oma -
iga tegemise taga
mõttekriips või koma...
Lõpusirget veel ei paista,
aga tahaks näha
tuletornist
valguskiiri
kaugemale täna.
/Mari*Uri/
Sünnipäeva luule lastele
Lilleke siit,
leheke sealt,
kõrrepealt kastepiisk,
tükike päiksekiirt,
sülega sõnadesooja ja palju palju õnne!
-----------------------------------------
Tipa-tapa aasta kõnnib,
kõnnib pikaks väiksed põnnid.
Palju õnne, mängulusti,
mingu kõik sul ikka hästi!
-----------------------------------------
Väikestel lastel on väikesed peod,
väikesed südamed, väikesed teod...
Väikestel lastel on veeselged silmad
nende jaoks selged ka vihmased ilmad!
Väikestel lastel on looduse juuksed,
tõeline naer ja tõelised nuuksed...
Jäägu neil silmad vee .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Sina = Su elu
Sinu saatus on sinu teha,
Mõista, suunata, saata.
Pilgu eemale korra sa heida,
Enda elu sa algusest vaata.
Kui kord unistad millestki suurest
Lase tulla sel ellu just täna,
Näita väärtused välja kõik põuest,
Ava hiiglaslik kivistund värav.
Sinu ootused, tahtmised, nõuded -
Kõik on lähedal, hüüa vaid neid.
Kui vaid tahad, ükskõik kuhu jõuad,
Just su elu - on suurim leid.
Kõhkled, embad öös salaja hetki
Millest igatsed päevast päeva.
Meenub endiselt valusaid retki,
Sellest möödunud palju on vaeva.
Lase elada, rõõmu tunda
Ja las juhtuda kõigel - .....
Ogarus
On kevad löönud mulle pähe
ja vist ka tungind alla vööst,
sest varavalges uni läheb
ning ma ei viitsi mõelda tööst...
Üks sõber pelgas juba ammu,
et piinavaks saab kevadpäev,
kui päike vaikselt kogub rammu
ja minu pilk taas kirge näeb...
Ma arvasin, see hetk ei tule
ning ogaraks ei muutu mõistus,
kuid kahjuks enne kuuma suve,
mul kehavetes algas võistlus...
Ja see on ilmselt alles algus,
sest kässar võtmata on pealt,
kui öödes sündimas on valgus,
mind tuhat hobujõudu veab...
On parima .....