Sõnale varjud leiti 139 luuletust (top)
Ma olen
Ma olen kui kapp,
kui selgrootu tuvi.
Nälginud peegel
või põlenud rohi.
Ma olen kui laud,
mille peal pole toitu.
Ma olen kui küünal,
mis ihaldab koitu.
Ma olen kui prügi,
mille peal ei talluta.
Ma olen kui kann,
Keda keegi ei kalluta.
Ma võin olla ka tuba,
täis eredat valgust.
Kes ootab nii vargsi,
oma head uut algust.
Sära
Tõustes Sa päikest näed täna -
nii sooja ja säravat ilu
ning avaneb südames värav
valgusele, mis peitumas Sinus.
Tõustes Sa särad ja oled
tänulik maailma eest,
mis täna vaid Sinuni tuleb
selle põneva päeva eel.
Hoia päikese sära Sa endas,
kaitse end ilma varjude eest,
vahel aeg nõnda kiiresti lendab,
sära varjudes päikese eest.
- Tarmo Selter -
2022
suu lausumata jätab
kas me nüüd olemegi
saanud üksnes varjudeks
kes piidlemas käivad
ka unes üksteise saatust
vaatavad tänaval järgi
seisavad kogu aeg eemal
lausumata ent jätavad
oled endiselt armas
kallis pilk Su näost
otsib sellele kinnitust
ka täna veel talves hallis
Eesti elu
Kui kustumas hetked ja lootused elus,
kadumas armastus, ilu,
elada praeguses ajas on valus
ja raske nii Sinul kui minul.
Euribor tõuseb ning kadud need kaovad,
töökohtades tekib pankrott,
lapsed, koos nendega isad ja emad
elus otsimas uut kohta on.
Riiklikud maksud on tõstmas me koormat
inflatsiooni varjus veel siiski,
valitsus ütleb: "Kõik hästi on, oota,
küll teile ka pudeneb miskit!"
Eelarve miinuses, makse on vaja,
kuid milleks siis luisata aina,
poliitkorrektselt vaid keerutab Kaja,
ei räägi, mis hinges veel painab.
On maailmas sõda, koroona see jääb,
.....
Päike ja kuu
Ükskord ammu tasa-tasa
kuu see kukkus taevast maha,
tähed sillutasid teed,
et kuu see tuleks taevasse.
Päike vaatas juba ammu,
kuu see talle jäämas jalgu,
pole kasu pilveparvest,
tuuleiilist märjast, kangest.
Kuu see ühes päikesega,
pilvepiiril äikesega
päeval nautis taevailu,
öösel uinus, kui on vilu.
Aegu möödus, kuu see taas
tahtis paista üle maa,
luua ilu tähtedega,
joonistada varjudega.
Vahel tõesti on ju nii,
et kuu see paistab päevalgi,
elu üllatab ja loob,
loodusilu meile toob.
- Tarmo Selter -
2023
kevad ja Emajõgi
Emajõe kohal kummargil sillal
taas valgusest jääd haigeks
päeva kergelt armud
nii tumedalt nii ebamaiselt
kui puudel tagasi on varjud
hing unes sellest karjub
kui vetetulv viib allavoolu
jääd ja prahti
hing silla kohal kooldus
veest taevast ahmib
sa sellest joobud
kui puudel pungi läheb lahti
ummisjalu salamahti
sa jooksed õue
mõista tahad äkki keelt
mis purju paneb meelt
*
Pompei roppe graffiteid lugedes
äkki silm leiab seinalt selle
millest võpatab süda
ka kogu maailma kulla eest
ärge müüge hommikul turul
orjaks mu meest
aastatuhanded ära .....
hingedepäeva eelõhtul
kõik mu kallid juba
on sealpool Styxit
sellel kaldal vaid mina
üksi ootan paadimeest
kes viiks mind üle Surmajõe
Hadese varjude riiki eal
kus pole enam päikese kiiri
mu vari ehk kohtub
seal kohkudes Su varjuga
paat kui ületab Styxi
mudase kalda piiri
Suvi ei anna veel alla
Suvi ei anna veel alla,
tikub ikka maale ja linna
ei luba ta sügisel tulla,
tahab veidike veel olla.
Päikene paistab eredalt silma,
kütab soojaks südameid
ei lase öödel pimedaks minna,
pilvevarjud põgenevad eest.
Hea on olla ja hea on minna
kauni suvega käsikäes,
talletada mällu suve hella,
sest sügis on kurblik ja nutuhoos.
Kevad ärkab...
Pilla-palla kõik on valla -
kuivand' lehed kukkund' alla,
lumest peidust varjudena
sulab kuivand' oksadena
välja sügisene elu,
tuhmiks jäänud lehevõlu,
mädanenud õunad sealt
aiast värske muru pealt,
mis annab märku tärkamisest,
roheluse ärkamisest,
uuest elust kevades
ka meie oma hinge sees...
- Tarmo Selter -
Teekond
See ettearvamatu tee,
mida mööda ma kõnnin
on hämar ja tormiline.
Silmapiiril ainult kummituslikud varjud,
mis mind spiraali tõmbavad.
Võtavad minult energiat
enne kui minunigi jõuavad.
Seljataga armastatud õudused,
mis mulle järgi jooksevad.
Pole ainsatki kõrvalteed,
kuhu põigata peitu ning
oma elu eest joosta.
Sellest tsüklist pole pääsu,
lõpetan oma lõputu jooksu,
langetan käed ja annan alla.
Ly-le tänus, hilinenult
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
suur kohmakas maja vari põiki teel
aga peale astuda on imelik
inimesi pole päike on külm
ja valus liiga raske
lillede varjudest tohib üle astuda
aga selle maja varjust ei saa
hommikune udu jookseb
põõsaste vahel on värinateni külm
lavendlid aias on mustad ja külmetanud
nende jaoks pole sügisel enam lõhna
Sa lähed kindlasti
mööda seda hommikust tänavat
üks pool päikses teine varjus
oled sa näinud kuidas tuul
tantsib uduga kergelt väga kergelt
tol hommikul käisid Sina
päikese pool mina varj .....
Hommik
Vahel hommik on targem õhtust,
luues värvides loomingut, ilu,
mis päevades argiselt lahtub,
viies varajase värskuse, võlu,
luues õhtusse loojanguvarjud,
ehavalgusse mõnedki retked,
kuni jälle Sa homsesse astud,
Sind tabamas kaunimad hetked.
- Tarmo Selter -
2023
midagi ehtsat
äkki linna serval sööklas
puhked nutma
lume lagust purjus sõimust
tuule käes ripakil aknast
tema räämas tahmund ruudust
et keegi elu su õde
litsiks rämedalt hõigub
midagi ses ilmas
ka kevadega pole muutund
hing vappudes
end tühjaks nutta nuuksub
kuni päikselaik seinalt
teda hellalt puutub
*
ma täna unes
nägin Su pisaraid
ärkasin üles
et kuivatada neid
kuid Sind ei olnud
tuul üksi käis trepil
tõi hangedelt lund
vastu akent peoga virutas
siis aihtus see ime tund
õitsva oksana
mis päeva end sirutas
*
ah millal see oli
lõi metsa lainetam .....
Pakane ja päike (A.S.Puškin)
kui hallis hämaras
novembris korraga
on pakane ja päike
ilmas uuesti on
värvid varjud
teel jäätund loik tagasi
saab läike meel läeb
heledaks ja kergeks
selgeks kargeks
sa ära ütle ainult
seda meiega teeb
lihtsalt pilve tagant
täna välja tulnud päike
jalajäljed
tänavalt kiirelt möödume
inimestest küsimata nime
sammud nii päevaks mõõdame
igavikuks öös kui on pime.
talla all laiaks astutud näts
kuivaks tõmbunud mustjas pori
ei huvita kedagi kuidas läks
sinu pilkudes ei otsi ei sori
võõra uudishimu pinisev sääsk.
plaatidest laotud kõnnitee
elust läbi helendav jalajälg
teadmata lõppu... tupikut ees
summutab mõtteid varjude mäng
elusolemise järgi olev pidev nälg.