haavik
Järgi
Salarõõm
Vaikselt vaatasin taevasse –
helesinine, vaikne ja puhas.
Lauluviis võttis mu kaenlasse,
muremeel pudenes tuhaks.
Ei otsinud enam ma kusagilt kaugelt,
armastust, hoolitsust, rahu
see voolas mu hinge külmalt ja raugelt,
korraks eemaldas argise vahu.
Tundsin, et laps minu sees varem valmis,
polnud üksinda olema teel.
Kuid tunne, et olengi väärtuslik, kallis,
sai kindlamaks, kindlamaks veel.
Te parem...
Te ärge karistage neid, kel mõtted siirad,
kes julgelt välja ütlevad, mis tunded sees
kes heade sõnadega reaalsustaju viivad
ja tunnevad end nagu kalad vees.
Ehk parem peatuge ja mõelge miks siis teie
ei taha näha unistusi häid,
ei taha tunda, öelda välja headust
miks mured ainult vaevavad te päid?
Kas elu on siis nõnda palju parem
kui salaja me armastame teineteist,
ja kõik see mis läbi elatud on varem,
on painajateks muutnud mõned meist.
Tasakaal
See pole üldse raske, vastupidi –
sa tunned või ei tunne, lihtsalt tead
et tahad olla vahel hästi ligi ja
unistada, tunda ainult head.
Ei ole tarvis mõelda, karta ette,
et mineviku hirmud, tehtud vead
taas tulevad ja põhjatusse vette
sunnivad sind pistma oma pead.
Su kartused ei ela minu hinges,
ei leia minult halastust, ei luba
tulla, petta, piirata su mõtteid
et sinule jääb akendeta tuba.
Me liiga palju mõtleme ehk ette,
et kes võib saada haiget, kuidas, palju
see´ asemel, et püüda seda hetke,
kus õnn ja rahu lämmatavalt valju.
Kui segaduses oled, .....
