haavik

Vaikselt vaatasin taevasse –
helesinine, vaikne ja puhas.
Lauluviis võttis mu kaenlasse,
muremeel pudenes tuhaks.

Ei otsinud enam ma kusagilt kaugelt,
armastust, hoolitsust, rahu
see voolas .....

See pole üldse raske, vastupidi –
sa tunned või ei tunne, lihtsalt tead
et tahad olla vahel hästi ligi ja
unistada, tunda ainult head.

Ei ole tarvis mõelda, karta ette,
et mineviku hirm .....

Te ärge karistage neid, kel mõtted siirad,
kes julgelt välja ütlevad, mis tunded sees
kes heade sõnadega reaalsustaju viivad
ja tunnevad end nagu kalad vees.

Ehk parem peatuge ja mõelge mi .....

Tuul tuleb,
tuhinaga.
Endaga kaasa,
üle ääretu aasa,
viib kive ja koltunud raage,
mis lahtiselt lebasid maas.