Vabarnapunane

sulgpehmeid suudlusi
oma tuksleval rinnal

neid iharaid käsi,
mis tõmbavad mind aina lähemale

põletavat ihu,
mis otsib lähedust

Sind,
silmad ihast udused

mööd verivat-halli tänavat
ööuledes lahkun sinust,
tundes veel piha ümber käsi
ja neid rohevaid silmi endal

Mäletad,
noid öödega täidetuid suudlusi,
nii et õhulegi ei jäänud ruu .....

Mis paneb inimesed
tundide viisi olema üksteise
embuses, pilgud põimituna
sasipuntraks?

Mis paneb nutma kuu hõbedase
pilgu all, kuivatades
pisarad alkoholi?

On see armastus või
tu .....

päikese koputus aknaruudul
heidab varje seintele,
soe keha magab kõrval
hellalt hoidmas mind maailma eest


kas väljaspool meid võtab maad talv?
või lehtes kastanid lõhnavad kutsuvalt?
.....

vaikne puudutus seljal
sõrmed laskuvad juustesse
kired on kõrvetanud huuli võika leegiga

Võta mind,
peida kurbuse eest oma rinnale
Võta mind,
nii et öö enam ei leiaks

Võta mind

viimane killuke päivast
koos ööde kangast,
nii häbematult alastasin
end su ees,
lasin looril kukkuda
nii hingelt kui ihult

andsin sulle kõik,
mis tollel hetkel võimalikuks sai

hing ihka joosta paljajalu
mööd võilille aasasid
pää täis külvata punutud pärgu
ja sülemites sireleid
laotada vanaema ette

hing ihka õitsevaid aidu
pojengide punas
noid rohust matt .....

eemaldasin rõivad
ja sulpsasin vanni,
ulatasid sigari
vaadates hingest kaugemale

mäletan,
et vaatasin ööd peegeldamas end
siis kustus kõik
eksiseerisid ainult sina
ja lõpmata palju võ .....

Kesk halli ilma
surun käed taskuisse,
Puud astuvad järgi,
härmatis lohisemas maas

Palun ütle üht,
mil sa viimati ootasid mind,
ihkasid mu olemust

Palun ütle üht,
kas kunagigi

kuldne loor rippumas kadakatelt
taevas astunud jäljed lumesse,
külmunud päike vilksamas puudeladvus

kuis nüüd me tallatud rada
mattumas lume kordade alla
ja sind ei ole enam mu käest ho .....

astun mööd võõraid radu,
tuul kannab mind kaasa
kaardiks vaid taevamuster

vettinud lehed lirtsuvad,
mahl voolamas välja
ja tammede allee raamib
rändaja elujooni

Mida ma otsin
inimtühjadelt .....

Naaldusid mu hinge vasta
ei vaevunud Sa katma ihu.
Ihu, mis peegeldas tähist kuud

Hoidsin õrna keha,
suudlesin neid kerkivaid rindu,
hingasin ihade rütmis

Tead,
et oleksin Sind võtnud .....

kuu poetanud põrandale hõbelehti
õrn mustjas riie katmas laotust,
kõik alles lapselikult habras on

unised käed hoidmas
ja peake puhkamas rinnal,
mis küll annaks, et
nii see jääks

ku .....

katame ihu valge pitsiga,
käitume vastavalt ootustele
paljastades hõbedase
hambarea

et ei saadaks aru,
kuidas elu on
vägisi võtnud,
nii eest kui tagant

igas poosis

tantsiv vihm oli lummatud
tema eksistentsist,
kattes luigekarva põski
pihlakpunaste suudlustega

tulede värelus sulistas loikudes,
sinine suitsupilv keerles
moodustades igavikuseina
Oh, .....

valguse õrn paiste
nii üllas
nii kutsuv

ööliblikad piiravad
tänavalaternaid,
mängeldes astuvad
surmasuhu

keha avatud ööle,
kumerused paljastatud
nii üllas
nii kutsuv