Vabarnapunane

viimane killuke päivast
koos ööde kangast,
nii häbematult alastasin
end su ees,
lasin looril kukkuda
nii hingelt kui ihult

andsin sulle kõik,
mis tollel hetkel võimalikuks sai

hing ihka joosta paljajalu
mööd võilille aasasid
pää täis külvata punutud pärgu
ja sülemites sireleid
laotada vanaema ette

hing ihka õitsevaid aidu
pojengide punas
noid rohust mattuvaid kraavikaldaid
ja tuulega tantsivat paju

Hing ihka

Kesk halli ilma
surun käed taskuisse,
Puud astuvad järgi,
härmatis lohisemas maas

Palun ütle üht,
mil sa viimati ootasid mind,
ihkasid mu olemust

Palun ütle üht,
kas kunagigi

kuldne loor rippumas kadakatelt
taevas astunud jäljed lumesse,
külmunud päike vilksamas puudeladvus

kuis nüüd me tallatud rada
mattumas lume kordade alla
ja sind ei ole enam mu käest hoidmas

Miks sind pole?
Miks jäid maha?

Anna andeks,
et hooli(n)sin

lõppvaatlus

mööd verivat-halli tänavat
ööuledes lahkun sinust,
tundes veel piha ümber käsi
ja neid rohevaid silmi endal

Mäletad,
noid öödega täidetuid suudlusi,
nii et õhulegi ei jäänud ruumi?
Mäletad,
noid kuupalgel lausutud
meest tilkuvaid sõnu?

Mina mäletan

Naiivsus

valguse õrn paiste
nii üllas
nii kutsuv

ööliblikad piiravad
tänavalaternaid,
mängeldes astuvad
surmasuhu

keha avatud ööle,
kumerused paljastatud
nii üllas
nii kutsuv

Mis paneb inimesed
tundide viisi olema üksteise
embuses, pilgud põimituna
sasipuntraks?

Mis paneb nutma kuu hõbedase
pilgu all, kuivatades
pisarad alkoholi?

On see armastus või
tunne olla vajatud?

Ma ei tea

Olemus II

tantsiv vihm oli lummatud
tema eksistentsist,
kattes luigekarva põski
pihlakpunaste suudlustega

tulede värelus sulistas loikudes,
sinine suitsupilv keerles
moodustades igavikuseina
Oh,

oleksin tahtnud tema üle laotuda
nagu vaip
oleksin palunud armu

teda endale

katame ihu valge pitsiga,
käitume vastavalt ootustele
paljastades hõbedase
hambarea

et ei saadaks aru,
kuidas elu on
vägisi võtnud,
nii eest kui tagant

igas poosis

Tahan tunda

sulgpehmeid suudlusi
oma tuksleval rinnal

neid iharaid käsi,
mis tõmbavad mind aina lähemale

põletavat ihu,
mis otsib lähedust

Sind,
silmad ihast udused