Anna palun andeks
Kas ma lämmatan Sind
kas ma mõjun Sulle kui vaakum
mis ei lase rahulikult tuule käes lennelda
Ma ei taha nii mõjuda
ja ma ei tee seda meelega
See elu on minu kord igatseda
ja nutta
Selle eest, mida teinud olen varem
Ja Sul on iga õigus olla keelduv
eemalepeletav ja hülgav
Miks mina hülgasin Sind?
Ma ei tea
Aga mina olen selles elus järele jooksja
ja mul on kiired jalad
ja nutikas peanupp
aga kas sellest kõigest piisab?
Ja mida ma üldse tahan?
Iga sõna, mida ütlen, mõjub Sulle plahvatusohtlikult
nagu ma oleks mingi mängur
siirus, siirus - kuhu see jääb?
See on mu südames peidus
ometi arvad, et ma otsin midagi, mida Sul ei ole
või et oled kuidagi halvem või parem
Sa oled piisav
See, mis juhtus, see juhtus,
anna andeks
Kõik on maailmas õiglane
Mina kannatan oma valu, Sina kannatad oma valu
Kunagi soovisin Sulle ilusat elu,
soovinin tänini
Sest ma ei julgenud Su armastust vastu võtta,
sest ma kartsin
sest mul on probleem
Ära nüüd pööra seda minu vastu
Mul on probleem armastuse vastu võtmisega
Ma muutun justkui hingetuks
See on kui needus
Mu süda jääb seisma ja ainuke mõte on põgeneda
või külmutada ennast - reptiili aju
Ma armastasin Sind ja armastan Sind endiselt
ja ei tule Sind oma naiselikkusega kütkestama või meelitama
oma urgu
Ma lihtsalt olen
Kas minu olemasolu juba häirib Sind?
Paraku Sa pead sellega leppima, sest ma veel ei kavatse siit ilmast lahkuda,
kuigi mõtteid on vahepeal olnud
Ole pai
Mõtle hoolega
Kes ma olen Sulle ja kuidas Sa mind näed?
Kas ma olen terrorist, kes tungib Sinu sisemaadele?
Kas seda ma olen? Oman mingisugust salajast agendat, et Sind paljastada maailmale?
Ei.
Ära võta mu sõnu sõna-sõnalt, aga kuula mind
Kuidas ma saaksin oma emotsionaalset natuuri tuua Sulle lähemale, et mõistaksid
kui keeruline on Kalade Kuuga navigeerida selles ilmas?
On alati kõiksus ja tühjus
Kõik justkui oleks, aga keegi tõmbab riide eest ja see
ja see lahtub, eksole
Ma ei hakka spekuleerima, mida Sa tunned või ei tunne,
samm lähemale ja Sa astud sammu tagasi
nagu tangos
Sa veel ei tule minuga tantsima, näen Sind pimedas, aga....
peokingad jäid koju...
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud