Piits ja präänik
mu emal ei olnud rahakotis minust pilti
vaid tal oli minu luuletus,
mis ma väiksena kiirustades bussis talle kirjutasin
ja nii jäigi
kirjatöö oli alati olnud mu isa rida
emale sellised mõttemängud väga ei istunud
tal oli praktilisematki teha
muud moodi kasulikum olla
isale püüdsin selgeks teha, kui tulem oli:
kui hästi siis präänik ja kui halvasti siis piits
ja nii see läks
kuni agressiivsete tülideni välja,
mis olid väidetavalt tema hinnangul baseerunud ainult
lõppematul armastusel
jah, ma pidin enda ees seisma
et koduses miiniväljas üksinda hakkama saada
igaühel oma tõde,
mida vahel mullegi teada ei antud
lihtsalt maha vaikiti
sest nii oli kombeks, nii oli mugavam
ja sellepärast lõpliku tõde ei tea ma kunagi
Järgi luuletajat
