Peidan valu 12

Ohkan, mil paadiga olen merel
meie seas vaeseid ja rikkaid
kellega peagi ranna veerel
näen ilma põlemata majakaid;

suvi on kaunis, endiselt taevas Päike
pidanud avaral vetel seikluse
aga heaolu on väike
see - eest ajan ette naeratuse;

kuna niipea oleme tagasi sadamas
ja lehvitame, seljas päästevestid
rannavalve meid oli ära toomas
lippudel punased ristid;

intervijuu peagi annan
kuidas meie kruiis läks
sisimas valu kannan
sest tegelikult otsas jaks;

Päike paistis ja ilm oli soe
võtsime pitsi viina me kõik
ja kuna joomisel piir ie loe
peagi kotnud laeva hõik;

vene allveelaev torpeedo lasi
nagu Titanicus kere pooleks
poleks kohal NATO sõdalasi
oleksime jäänud saatuse hooleks;

ja lapselapsed otsivad, kus vanaema
vanaisa mõtleb, et siis mida lausub
pidanud tõe välja rehkendama
saame vastuse, kui telefon piiksub;

naise instagrammi jõudis pilt
mil ära uppumas too
manuse all ütles ta silt:
"Kaunim surm iial! XOXO";

seal taustal alla vajub laev
halvim uudis iial, ma mõtlen
aga nüüd on läbi see vaev
millest valu peitnud olen;

lastel pisaraid palju valati
samas mõte loogikale haaras
mis teema on naistel vaja alati
uhke välja näha igas olukorras

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard