Tuhk

Kes on need inimesed? Kes eraldatult hoiavad meie terved meeled?
Millest tulevad need meelepetted, mis toidavad vaid enesekeskset?
Vaikne paistab epitsenter, kuigi raju segaduse kaos ümber selle keerlend,
Igal toonil igal real nii pehmel, usaldamata muud kui südant tasakaalu keskel,
arme põletavaid leeke vältimata, põgenemisteed pole, päev tuleb,
mis meid kõiki matmas, see planeet mu hauaks, suur vaim mu kuus jalga,
kui taevast tuld sajab alla, lõpp või uue algus, saab meist tuhk
või meie tulevik ongi valgus, tähtede keskel valguskiirena ekslend,
igi-kestev mis kirjutab neid tekste, tuuma ahelreaktsioon,
mu naiivne tahe vaid anekdoot, et lõppeks see morn, et lõppeks see torm,
ehk mõistmata mida kõik see uus kord, tegelikult toob,
selguse mu päeva loob, ei otsi teda, seda ei suuda leida ega,
iial tea kus ta eland, vahest mu lähedal, vahest kaugel mu kehast,
rangelt lõikav ja terav, südame löögid kurgust välja peksab,
ehk üks päev:üks päev Ta üles mu leiab, selle kivi alt kus end peitmas,
enest endiselt petmas, kujutluste keskel, kuid ei iial ma üks kivi sellest seinast

Kes on need inimesed? Kes eraldatult hoiavad meie meeled?
Millest tulevad need meelepetted, mis toidavad enesekeskset?

Kõigest sõnad, vaid ühele, igaviku unustus tumedates varjudes ta muheleb,
sellel kukel ei saa ju ometi olla uhke lend, kui kõik ta unistused..
on ta peos liivaks vaid murenend; sind kurb on mul vaadata,
tahaksin aidata, kuid ei tea isegi kust alata, sõna on vaid sõna,
see on minevik ja minevik sind mineviku eest ei vabasta,
jälgin enest siin ja etendust mida Ta mulle lavastand,
midagi enamat; midagi enamat.. avastan..

Tusast tuult, kuulanult, muudatust lubanult, varjatult,
kui mustaks mu kuu võõpab luul, toon on kinnine;
see liin on nüüdseks hõivatud; ehk kohtume seal
kus ootab lõpmatu, liitmas mida terve elu õppinud,
rada millel kõndinud, viib sinna kus ei võõrandu,
viimaks ehk leides sõbra..must.
Seni elan siin põlatult palvetades; lootes võimatut,
teie keskele ei kõlvanud..mu must tuhk