Alateadvuslike protsesside esimene episood

sa ei mäleta midagi
nagu kuldkala mälu
kes teab, vaid soove, mida täita
uimab kuskil sügavustes
kõrvad vilisemas tuules

see on nagu lõputu pagasite ladu
ja sa ise ei ole olnud isegi teadlik
et sa pead need kõik kohvrid läbi sorteerima
ja seetõttu sa ei mäleta enam
kes oled ja kus oled
ja kas oled päriselt kohal
või oled udutu oma silmade taga

kui elusus puudub silmades
oled elutu mehhanism, mutrike
kes on ühiskonnale kasulik
aga ei tooda midagi uut ega hingele väärtuslikku
siia ilma
kurb, kui nii juhtub
aga patt on jätta ka õppimata oma vigadest
või elukogemustest

kui sul ei ole mälu
oled sa hetkes
sa kuskile mujale oma jalga ei saa tõsta
sest reaalsuses kohalolek nõuab nii palju
et vahel sõeluda vaja läbi öid ja päevi
oma pagasid
et tagastada need suguvõsa kaugematele esindajatele

ole valmis
ka sina oled sellel teel
me keegi ei ole üksi
ja julgus olla avatud avab sulle viisi tõestamaks
et meres on rohkem piisku kui pilve rüngas

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard