Segane seis, unest mõjutatuna
lähme magama
see päev tiksub täis
juba eilseid minuteid
millel pole asu
ja udused silmad
ei näe enam leida valgust
kirjamustale mis paberile asetatud
küünlavalgel ööl
aita mööda saata see öö,
mis võiks olla kui erinevate kurbuste puhang
tormine, ent rahulik
vajalik, ent põletav
nii antidootne kui võimalik
milleks?
on asju, mida keegi ei tea,
see saladuse laegas, mida üks inimhing varjab
hoiab oma südame põuetaskus nagu kuivanud hernetera
lootes, et kellelegi on seesama hernes
kuskil seal samas põetasku hõlmas
tuul vuhiseb mööda ja vankrirattad kannavad mind teedele
kuhu poleks eales astunud ilma sisemise sunnita
saada uusi kogemusi, leida uusi võimalusi
saavutada spetsialisti tase
milles?
elu kui mööduv rong
millest aastaid möödas kümme
kui sõitsime ärevus põues
tundide möödudes sai rõõmust kurbus
naerust viha
ja kõik see, mis minu sisse tollel korral ei mahtunud
paigutub nüüd enne uinakut siia sügavasse pimikusse
kägardunult nagu Esmeralda ja Quasimodo oma hauas
õnn on olla armastanud
armastanud kedagi oma südames soojuses
hoides teda nagu maailma kõige kalleimat vara
hoolimata, mida toob järgnev päev
ja kas toidutänav pakub neid pilke,
mida tekitab hubane valgus
nagu kodusoojus
mis tooks päikse koju
kuhu sa kaudsid?
ma ei lubanudki tulla
aga nüüd vaatan kuud ja kuulan ritsikaid ja
mõttelõng keerdub ümber Sinu nagu Rapunzeli juuksed
oi, tüütu võib olla mu fokusseeritus Sulle
anna andeks mu vead,
anna andeks mu patud ja mu read
Järgi luuletajat
