Puhastus*
valged riided kui pühaduse sümbol
nagu ingel või valge tuvi
kes mu aknale lendas
silmapilguks
Vene teatri lavalaudadel
ma tunnen taas, et see, mis on,
on tõde ja kuidagi sellest välja astuda
ei saa
Mu elu läks uperkuuti
tirel ette, tirel taha,
kui ma otsisin mooduseid
korraks siit eksistensist oma jälgi maha jätmata
näha uusi radu
nagu rebane, kes kaua istunud valvel
et saaks õhtuks magusa suutäie
jäi see loom ka minus valvele
et teada saada, et sünteetika ei võrdu iialgi
linase või siidise pehmusega
kõrge vibratsiooniga
või helidega, mis jäävad planeetide liikumise vahele
Füüsikuks tahtsin saada,
sest nägin iseenda uudishimus arengut,
mis oleks kannustanud mind jälgima ühiskonda süstemaatilisemalt
uuel idamaade kalendri ajarännakul
"küll sa leiad oma dharma", nad arvavad
et selleks on elu jooksul piisavalt aega antud
see krediit on limiteeritud
aga iga antud päev on just kui deebetiks
argiste rõõmude salvestamiseks
nüüd ma siin istun,
koolikott pakitud, südames rõõm,
tean, et iga rändur peab kord minema edasi
ja minu isiksus ei ole loodud istuma kaua ühes tiigis samade konnadega,
vaid rännak annab alati kogemuse, mida hiljem oma eksistensikriisides läbi arutada,
analüüsida, süviti vaadelda
nagu mikroskoobi all
kas ja keda huvitaks selline skalpelliga töö,
mis eeldab täpsust ja mõtteselgust
et need ähmastunud emotsioonid ei kargaks turja
nagu vihasele naabrile hommikused penid
Järgi luuletajat
