Mina ju võin

Ei karjume valskusel
karjume valel
Ei röögime sõjatee suitsu ja uttu

Me aadete värskusel
me aususe armsusel
närtsivad õied kuid küllaltki ruttu

Siin enestest arvates oleme paremad
Siin eneseid hinnates
maa/ilma eliit

Vast mõistate aremad
vast sõdade sulased
mõistate- lahkute lennates siit

Vaigistab kaugeimad merised mühad
vaigistab orgude kaja mäe tipul
heletav manitsev kirgas koraal

Kadugu võõrvõimu verised pühad
kadugu võõrad ja verised lipud
verine võltsitud õigus/moraal

Õhkõrna õhkõheva süütuse kesta
all siidist ja sammetist kanname rüüd
kaela peal kullast ja pärlitest teri

Võin võitluse vahel end hellita lasta
võin võtta need tühised miljon eküüd
minul on vaene ja väetike äri

Ei karjub vaid see kes veel saanud ei ole
Ei- meie karjuvalt küütlevail küüntel
Ei see pole lakk- on läikimas veretilk

Me loomulik olek- me tõde on kole
rafineeritud treenitud aadetel peentel
üks silm vaatab otse- teisel kõrvale pilk

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard