Teadmatus ***
ei tea, kas tänada
kadunud aegade hiilgust
või selgesõnalist korraldust,
mis tookord mulle andsid
ma nägin sinu silmades oma isa peegeldust
see, mida tema kirjeldab on kui moos,
mis podiseb kuumaga tulel
sarnsus, mis tõmbab ligi
hommikud, mis täis õppetunnidesse ruttamist
ma seisatasin uksel ja mõtlesin,
kuidas saaks kord selle ümber pöörata
kas heldida nende tunnete müras
või visata keraleek staadionile
ja vaadata, mis saab kui paotab suu hiireke,
kellel on lõvi tunne
see kõlab nagu muinaslugu
vaadates tagasi, saan aru
mis süttiv leek selle laudlina leekidesse jättis
ja miks minu enda sõna
ei olnud piisav, et kinnitada
iseenda tõetruut loomust
rebane, nad ütlevad
kavalatest kavalam
motiividega, aga mitte alati
aga selles on juba piisav annus salapära,
et peeglid võiksid mõraneda
ka mu seeliku värvidest oli näha,
et armastan terasust ja väljakutseid
nagu jänes teravaid porgandeid
ma ei arvestanud häbiga,
ma ei arvestanud tunnetega,
ma soovisin ise uppuvalt laevalt pääseda
üle mõeldes kogu stsenaariumid
tunnete keerises
kurb mõelda, et oleks isa olnud mul toeks
pannud käe õlale ja öelnud,
küllap tema olekski teadnud õiget vastust,
et ei tasu rutata
isegi kui tunne on õige
kui häbi on lahustunud,
saad aru, et tegeled sellega nii või naa
igapäevaselt
see, mida kannad, kuidas selga hoiad,
kuidas teretad ja
millest juttu puhud
hea meelega oleksid kadunud Puškini teostesse,
oleksin uppunud Vene klassikute pisarameres
kus ausus, kus tõde,
kus kuritöö ja kus karistus
ometi teades, et käsikirjad ei põle
ja meister leiab alati oma Margarita
Järgi luuletajat
