Taevalaotusel
kas see maja on alles,
kus istusid
kas see kollane maja on alles,
mille saatsid?
kus see asub?
kas me saame seda veel külastada?
kas selles majas on pikakarvaline koer või pehme isepäine kass?
kas meil on jalgrattad?
kas sinu oma on helesinine,
sest roosa mul on veel garaažis
kuhu kaob see noorus?
kas siis oli "alati" sidesõna?
või oli sellel mingi tähendus?
kas igal öeldud sõnal oli tähendus või
oli nende tähenduse taga hoopis tunne,
mitte välja pressitud mehhaaniline masinatrükk?
jah, mäletan
kõiki laule mäletan,
ära jooksmisi mäletan,
isegi ennda põgenemist mäletan,
hirmust silmad pärani kinni
ja varbad külmad
"Sa pead selle lõpetama",
ta ütles, jah, aga see oli hea töö,
kas keegi üldse on nii palju kasvanud nii lühikese ajaga?
mis teil ette näidata on?
huvitav on mõelda, et oled "eriline",
et ainult sinuga juhtuvad sellised asjad
eriti kui lisad daatumi
ja nad paigutavad sind indigo skaalale
"Lihtsalt vaata oma aurat",
see, et ma ikka ja jälle endale restarte teen,
on mu elu osa,
ma ei saa põgeneda iseenda eest
ja kui keegi mu kookoni perioodi ei mõista,
siis milleks need, kes meid ei mõista,
milleks raisata elatud elupäevi sellele,
et seletada neile, kes ei ole loodud mõistma?
isegi Taani munk ei suutnud mind sellest virr-varrist välja loksutada
jah, proovime siis muud
teeme paar trippi,
katsetame erinevaid teadvuse seisundeid,
teeme puhastavaid rituaale,
proovime südant lappida
otsides juurpõhjusi,
mis ikka ja jälle viivad selle sepa juurde,
kus külatüdrukuna mööda läksin,
jälle
ja nii ma vaatangi neid stseene nagu
filmilinti,
lihtsalt teades, et ümbertrükk on võimalik,
iga uuesti sünd avab uue ukse
uude raamatusse,
saad ümber muuta nii iseennast ja sellega seonduvalt ka olukorda
endiselt loodan, et on üks kullane hommik,
kui päike alles tõuseb ja rohi on kastest niiske
saan olla su kõrval ja öelda iseendale selles hetkes "Mina olin siin" ja teades oma südamerahus, et nüüd
ongi kõik hästi
võib-olla see tulebki mu äralennul
kui tiibadega olendid viivad mind teistesse reaalsustesse,
kus silmad kinni olek näitab mulle valgustatud tunnelit,
kus kõik mu kallid südame külge opereeritud inimesed kangastuvad
nagu mälestused või nagu tõelisuse koopiad
kas siis on mul veel aega tänutundeks?
kas Micheal Newtonil oli õigus?
kas meid ootab puhastustsükkel?
aga mis siis, kui mõne puhastus ongi ilmast lahkumine ja kauge unistus,
mis jääb ootama kivist müüritud seinte taha
Lootus on ilus
see justkui sirutab tiivad
isegi kui su pisaratest märg nägu
on iseenda tunnetest veel shokis,
on kuskil see tiibusirutav lind,
kes taevalaotusel kulgedes
teab kõikidele "miksidele" vastuseid
Järgi luuletajat
