NUKRAD HETKED

Nüüd värvib taevast eha purpurkuma,
ma vaatan aknast seda loojangut.
Aed hakkab ümberringi hämarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt.

Seal vastu valgust tühjad oksavõred,
nüüd läigib uibu ehapaiste käes.
Ja taevas hõõgub, palaviku põleb,
ta sülle sureb sügisene päev.

Ma olen ise nagu õhtukuma,
veel tuksub minus iga verepiisk,
veel elan ma, kuid pole teada,
kunas mind hämar vaikus enesega viib.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial,
mis sest, et igal koidul ärkab päev.
Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,
võib- olla mina teda siis ei näe.

Ja ainult minu unistuste udu
veel lehvib nende õunapuude all,
kui kevad öö on hämaruse kudund
ja leebe taevas kumab üleval.

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard