Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

NUKRAD HETKED

Nüüd värvib taevast eha purpurkuma,
ma vaatan aknast seda loojangut.
Aed hakkab ümberringi hämarduma
ja tuulelgi ei ole enam rutt.

Seal vastu valgust tühjad oksavõred,
nüüd läigib uibu ehapaiste käes.
Ja taevas hõõgub, palaviku põleb,
ta sülle sureb sügisene päev.

Ma olen ise nagu õhtukuma,
veel tuksub minus iga verepiisk,
veel elan ma, kuid pole teada,
kunas mind hämar vaikus enesega viib.

Ma hajun varsti ja ei taastu iial,
mis sest, et igal koidul ärkab päev.
Ja kui kord kevad tuleb jälle siia,
võib- olla mina teda siis ei näe.

Ja ainult minu unistuste udu
veel lehvib nende õunapuude all,
kui kevad öö on hämaruse kudund
ja leebe taevas kumab üleval.

— Ergo Altmets
6
10/12/2023 Elu

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
Anon
4 kuud tagasi
Eks me kõik ole kunagi põdenud valuliselt noore Wertheri sündroomi. Õnn, et eluahnus ja elamise tung, eiti noores inimeses, on tugevam siis surmast.
Tavaliselt saadakse sellest maailmavalust üle siis, kui armutakse. Ollakse õnnelik.

Ergo Altmets

Kasutaja ergoolen123 profiilipilt

Olen Ergo ning olen 14.

Info

  • Autor: Ilmi Kolla | Lisas: ergoolen123
  • Lisatud: 10/12/2023 15:11
  • Kategooria: Elu
  • Vaatamisi täna: 0
  • Vaatamisi kokku: 185
  • Kopeeritud: 2


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud