Maha pühkida...
Uuel aastal alata uuelt leheküljelt
pühkida aknaklaasilt maha kõik
mahasadanud lumi
ja vaadata ennast
ja enda kaudu teisi enda ümber
kas see täidab või raiskab mu ressursse?
ja kui raiskab,
siis kas on sellel mingi tasakaalupanus, vahetus,
midagi, millega ennast taastada?
Tühjaks ja valgeks lüüa kogu plats
ainult nii saab selgust
kui oled aastaid põgenenud iseenda valu eest,
siis ühel hetkel mõtled,
kas valusam on olla suhtes ja jätkata
või nutta aasta agoonias, aga olla
raske otsuse juhul mõistuses selge
igal asjal on piir
ja kui me endale piire ei teadvusta
elame väga keerulist elu,
kus kõik on uperkuuti
ja isegi see valge pehme vahukoorjas
maha sadanud lumi ei aita suusaretkedel
sellele hingelisele haiguse tervenemisele kaasa,
kui puudub otsus, kuidas edasi
mida aasta edasi, seda aeglasemaks muutub elu
seda enam tungib sisse püüdlus rahu järele
ja allumatus olla teistele meele järele,
lihtsalt seetõttu, et ju võiks
jättes ennast vaeslapse rolli,
kes tuletikkudega sooja otsib pimedas öös
Järgi luuletajat
Kommentaarid
Zero
Kirjutan teadlikult, vahel ka alateadlikult.
Kirjutan selleks, et vabaneda, vabastada ja puhastuda.
Usun fööniksitesse. Tuhast saab korduvalt tõusta.
*** Vahel ikka viskan nalja ka.
Info
