Kategooriad Luulekogud Tunnustatud Lisa luuletus Lemmik luuletused

Kookonisse *

Ma sulgun kookonisse
selleks ju talv ongi ju,
eksju
mitte põgeneda sellest krõbekülmast
ahju ees istumise valgusest
kus soojendad oma käpikutest välja võetud käsi

Ma ei jaksa enam
mu lapsepõlve read kiirusest,
mida kirjeldasin südamepuperdamise kaudu
lööb eriti tugevalt esile

Ma tahan Koju (kuskile)
sest ma ei jaksa hekseldada neid heinu,
mida mulle ette söödetakse
vaata seda ja toda mustrit,
nüüd siit ja sealt
ma pole savipottide valmistaja
anteeksi

Need, kes mind poriga loopinud,
ei saanud aru, et lumel on puhastav jõud
ja külmus teeb meid nooremaks
hoiab kauem värskena

Andeks anda kellelelegi,
kes oma vigu kordab,
pole mõtet,
kui sa ei näe arengut
seda enam paneb mind mõtlema
maikuu lõunapoolik
ku keegi kuskil kaugel,
võis sama mõelda
"Ta pole veel nii kaugel"

Nimetage mind karjeristiks
või nimetage lihtsalt tugevaks koorikloomaks
kes ei lase ligi seda, mis tema hinge ei puuduta*

Ma ei jaksa,
ma olen väsinud,
ma ei tea endiselt, kuhu need elujõu ressursid kaovad,
kui suudan kasutada vaid veerandit sellest, mis mulle on antud
kas kolan liialt teistes
või teised liialt minus
või annan liialt tagasi võtmata
igas mõttes on see võlgnevus nii minu või ka teiste ees

tasakaalutus

ja ometi leian ennast harmoniseerimas inimsuhteid
mind pannakse sinna, kus kõige tugevam tuul puhub
purgaaga pean silmitsi seisma
ise kuskilt sisimast mingi naeratav tõelisus otsa vaatamas
mulle endale,
ma armastan neid momente

ma koon endale kõige keerulisemad mustrid
oskan olla hea ohver
ja siis ohkan, et eluenergia on kadunud
ometi ma ei vibuta näppu kellegi peale

mu soov ja üksainus soov alati on mõista, et aru saada
aru saamine aitab laiendada armastuse piiritut ookeani
nii ma usun

pole aususe eest kunagi kedagi hukka mõistnud
ja loodan, et kui minu varbad kord puudutavad mulda
ja ma silmad kinni laman seal mändide all,
siis saavad kõik, kes sinna kohale on tulnud,
et sain olla temaga lõpuni aus,
ilma maskideta, ilma valehäbita
olla inimene,
et temas säilis see inimlikkus
(see kõik kõlab nii nagu kirjutaksin ise oma hauaplaadile juba ilukõnet)

Robert Walsner* külmus kõndides
traagiline samas nii poeetiliselt kaunis metafoor
öeldakse, et loomeinimesed kirjutavad ise endale lõpud
nad ise elavad niivõrd elu ja surma piiril
luues uut, suretades vana,
mis tuleks lihtsalt maha raputada

ei, ma ei vahetaks enda elu mitte kellegi teise elu vastu
kui mõned Saturni ringid võtavad liialt kaua aega,
siis nii oligi,
nii oligi vaja



* Charles Bukowski "I do not have time for things that have no soul."
* Robert Walsner

* Tõnis Mägi, Ultima Thule - Aed

— Zero
2
07/01/2024 Elu

Kommentaarid

Sa võid kommenteerida anonüümselt või sisse logida
Kommentaarid puuduvad, ole esimene

Zero

Kasutaja Zero profiilipilt

Kirjutan teadlikult, vahel ka alateadlikult.

Kirjutan selleks, et vabaneda, vabastada ja puhastuda.

Usun fööniksitesse. Tuhast saab korduvalt tõusta.

*** Vahel ikka viskan nalja ka.

Info

  • Autor: Zero (Zero )
  • Lisatud: 07/01/2024 20:31
  • Kategooria: Elu
  • Vaatamisi täna: 0
  • Vaatamisi kokku: 111
  • Kopeeritud: 0


Hankige see Google Play
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud



Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun
Ostukorv uuendatud!
Uus luulekogu loodud :)
Luuletus lisati luulekogusse
Luuletus lisati lemmikutesse
Luuletus kustutati lemmikutest
Selleks pead sisse logima
Luuletus tellitud.
Seadista e-maili teavitust
Järgimine lõpetatud
Selleks pead sisse logima
Aktiveerimiskood saadeti sinu e-mailile.
Võimalik, et see võis sattuda ka spam/junk postkasti
Luuletus on kopeeritud