noorkuu ja vein
üksinda kodus lage ma vaatan,
ning nahalt kakun koorikuid,
veiniga masendust maandan,
see kuu on taevas noor, kuid
kõik nii vanaks on mu ümber jäänud.
nii vanaks, et meelestki mul läinud,
millest mõtlen'd, kus olen käinud?
kõik, mis me ümber, siin kord lõppeb.
vahel nii vara, pole elugi näinud.
proovin endale nii mitte teha,
kinni minusse jäänud kõik see raev ja viha,
tarbinud ma meelemürke,
enam kuidagi ei oska olla ilma.
millal viimati vaatasid mul silma?
pistma pean su teadmata rinda
kõiksugu mõtetega, see on nii väsitav.
tunnen, kuis kõik see mu ümbert hävitab.
kes ma olen, kas üldse keegi mäletab?
ütlen, et mul korras, valetan,
tegelt tuju iga tunni järel vahetan.
mu peas kiusab mind üks hääl,
ütleb, et mind ei taheta.
tean, pole see tõde vaid väär,
kuidas julgen endas kahelda?
Järgi luuletajat
