Adjöö, Stalin

Mängisin jänest ajamasinaga
võtsin marsuudi minevikku
põrutasin Venemaale irvega
et päästa Eesti tulevikku;

vaatan, et musta karva kuju
pöörab pilgu mulle
ei mõista ta mu tuju
selles mida teen talle;

sini - must - valge lipp käes
ja teises piinariistade komlpekt
sööstan ta kallale täies väes
kättemaksu janu on efekt;

mägede poja kabinetis
pöörasin kõik pahupidi
hoidsin teda ketis
ja toppisin perse dünamiidi;

jätkates diktaatori vuntsidega
mille raseerin küüntega maha
ja muude kehaosadega
ei tee samuti eemaldamine paha;

õigus ja vabadus ta surma ahvatles
sirbi ja vasaraga enda litsiks tegin
mille piinamiseks välja võttes
palju verd ja ihu ära nägin;

ja ta karvad rullisin pikerguseks
tegin sitahäda vanakese näole
vuntsid materjal perse pühkimiseks
sellest parimat karistust pole;

sütik lõpuni jooksis
nagu tema aegki lõppes
eestlane ajamasinasse naasis
külastus pauguga kurjust tappes

adjöö, Stalin, kurjus kahel jalal
lahendame tüli sinu alal
mu tegu on nii tuus
elagu Eesti 106

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard