Su maja seinad on klaasist

Ma
Jah ma kõnnin mööda seinu,
sellest ajast saadik kui vaatasid telkut,
oli elu täis veidrust, üks ütleks seiklus,
teisel lihtsalt arengu peetus, ja see ei lõppe,
see infiltreerunud me igapäeva kõnne,
Saavutanud mõttelise mõõtme,
kogu populatsiooni üle võime,
Nüüd siin sõimes tõsidust ei märka,
pshühioosi hoogudes haru harva
fookusega näkkab, ja siis panevad ka härga,
tähelepanu ees kõigil värdjana vaja ju näida,
tehke pilti, kuidas mu aju läks rikki,
viibin oma närvide piiril niigi, tahan kuuluda,
igasuguse moraali selle nimel unustan,
olen haige, salajas pimedas mind sealt puuduta!

Päeval tõsine, kodus öösel haige, perversne, vaevu kaine,
õnneks leidsin endale samasuguse naise,
Nii see maailm välja näeb, kui oled omasugustega- tehke Häält,
Kuid hoidke mokka maas kui naabrinaine akna alt mööda lääb
Keele kandjad, näpuga näitajad, tähtsad korra kaidsjad
Ja niisama tatiste ninadega läbipõlenud super-tähelikud tühi kargajad
iga üks teist elult on ära saand, kelmid petturid, ajupesurid,
tahtsid "Meeldivat" ebameeldivast tõest keeldusid
langesite mu lõksu, nüüd vaata, et katlast välja saad!

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard