Põrandale valgunud tint [1]

Kontseptsioon on olla loov, igavlem loom, et teada saada, mida toob noot,
mida tabada, mitte jääda magama, anda talle palava, mööda rada mida rabada,
kui elu ei halasta, tagasi enese tagalas, enest positsioonilt tagandand,
nõnda akent suutes avada, kadunud kõik paganad, välja valamas, tõelist tagamaad,
arvavad nad kuid saanud ajud neil haavata, ei lõppe ükski segadus draamata,
plahvatab kaan pealt, kes teab, kuidas sõnu seab see aristrokraat seal peas,
nõnda rihmast ennast seaks, tõmmanud kuid peaks, hoogu maha võtma,
enam teistele kasu teenima ei tõtta, kui ülbad saad võika,
peatükist mida enamik -enam miks? suutnud mõista, kui väga omast, kui härrad omalt kohalt,
taandund polnud, vaid persses okkad, ees kogu progresioonil,
nõnda värssides pärsitud polnud looming, sülgasin ja tootsin,
andsin maidsta koostist, sain koheselt taevalt oma noosi,
ja see kingitus, ilmingust, pindmikul keevast vistrikust,
mis iga hetk valmis defineerima, selle maailma pahupooli,
mis enamusele ei suutnud meeldida, ei see kõrvu ei geelita,
sind oma ussi sisinaga ei kavatse teenida, ehk ma, ei tea miskit,
Seistes siin kuhu mind kisti, sünnist saadik ei miski, tõelisusele nende sõnades vastand,
nõnda mööda seda seina ma kasvand, kuidas saaks siin kukkuda, kui üle müüri ronida ei lasta,
Kui palju maastiku on jäänud nende silmade eest varjatuks, kauniduses mu õisik vestmas seda pajatust,
välja ta ajanud, seda värssi ma vajanud, maailma eest varjatult, ükski tarkuse tera-
ei saa kasvatada saamatuid, nõnda endale elan, nõnda vennaks võtan iga ühe kes end üles võlli pole keerand,

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard