Mürgine veri

Tõi mind siia malbus, kõigel millel lõpp algus,
samas sammus, kaugele polnud need jalad mind kandnud,
omasgugusega paarund, igavesti kohapeal tammund,
teesklemaks jaksu, kuid kõik on muutusteta,
meel mis ennast laseb petta, ehk ma näen midagi muud,
ja teistest seda sama eeldan, kuid mu pea ei keera,
iga mõte on tähtsusetu, kuulan kuidas nad tulevad lähevad..
peaasi, et nad on kähku teinud, mina ja mu veidrus,
juu olen ma teisest kangast tehtud, millele pole kohta,
mis oli alguses vale, seda ka lõpus ei suuda miski kinni hoida,
pole mina mida toita, tõde on silmas, kuid iial ei koida,
elades elu kui roima, häbiväärselt, räpaselt, varjatult,
korrumpeerunud meel mis iial ei tabanud armastust,
ja nõnda mu süda saamatult, eksleb, mööda neid tekste,
vestes milles iga sõna sisemuse peegel, kuid kas midagi on ka tegelt?
Kuhugi ei tõtta, kedagi pole mul mõõta, jälgin vaid kuidas sees lõõmab,
ja mis seda leeki toidab, pole midagi teada, nõnda seoseid hirmus ei korjand,
rahu protesteerides ei pooldand, ja kui elule kõik mis mulle kinkind viimaks korvan,
olen narr, et nõnda üldse mõtlen, enesekeskne ja see kõigele tõkkeks
lihtsalt sõnad, mille kõla kuulen raskune enda õlal, võtmaks kursitult suunda,
pursitult tuulest, täna ehk see päev, mil viimaks suudab mu murda,
viimaks koht mis oli kõva on pehme, hetkest hetke, oma käsi,
see ei väsind, vaid eemaldus mõtetust lärmist, meele härdist,
mis vaid enesel eest minna käsib, maha jäädes, sellest mõistmatust käändest,
elades elu mis vaid vabatahtlikult allus,ei kellestki tähtsam,
kõiki teid märkand, leidmata, leides katkisusest oma täiiuse,
ootan innukalt kui edevus suureks kasvab, ja paneb kinni selle näituse,
väikluse, jagatuse, üks inimkond, kuid ühena siin keegi vaevalt ennast tunneb,
kui palju valesid, kui palju uhkust, seisan siin ja vajan inimestest puhkust,
süda aina kõvemine rinnus tuksub, kuniks enam ei jõuua ja siis mu leek kustub,
et saaksin sündida tulest, pühkida unest, vaid reaalsus mitte müüte täis unelm,
langesid mu sõnad kurtidele kõrvadele, mõista hetke, hoolimatus lapse east mürgitas mu vere.