Kaljuserval
su sinavate sametsilmade
summutavad suudlused
paitavad mu sõrmi
kui veider paitavad mu sõrmi
mitte silmi ega suud
vaid sõrmi
sest need on viimsed mida näed
kui ma end kaljuservast lahti lasen
ja tuultest hoogu võtan
sest need silmsuudlused on viimsed mida tunnen
kui ma tuultest hoogu võtan
ja end kaljuservast lahti lasen
ja kui su silmade soojus kiirgab
minule minuni minusse
sinuna sinuga sinust
siis tahan su silmi ma näha mitte tunda
näha
mitte tunda
seista
mitte lennata
seista
mitte lennata
jumala eest mitte ainult lennata
üksi
kui juba lennata siis sinuga koos
mitte
üksi
ükski inimlaps
ei peaks
kunagi
üksi
lendama
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud