-
Kirjutan, et neile kaunistele väljadele piiluda,
mis siiruses meelele vaid on ennast ilmutand,
kaua kinni hoidnud ja kiindumas,
Soovisin vaid näha su lille virgumas,
õitsema pead sa ikka minuta,
mu parimad soovid kui taeva poole end sirutad,
miski su kasvu ei pidurda, olla kaunis,
ja mu mälestustes ilusaim,
sinna südamesse vaid korraks sain,
maailm on suur ja lai, kuid kõikide nede suud on vait,
kui tasaselt kuulatan, kuulen kuidas laulab vaid suur vaim,
enam ei julgegi ta viisi ma rikkuda, kuulen teda ju ainult,
sinuta, kui mina talle tema mulle andena käe sirutas,
tema nimel nõnda ma pingutan, sest miski muu..
kui ta südame hääl neid külmunud mägesid ei liigutand,
Leidmas end, kus peitmas kelm, mu veidraks teeb,
kuid julgelt tunnete tundmust endiselt kõnelen,
tõe eest iial enam põgene, las kõik võlts tuhastub,
kui põleb sees, tasases mõtluses päeva rahus saadan õhtusse.
sooviks vaid, et mu inimkond leiaks sõpruse, et mööduks need,
et võiksime viimaks olla vabad võitlusest, õudsad võikused,
lõhkund kõik mis ennist oli terve, kuulatan tasaselt Ta vesteid,
puhtaks enda anumat pestes, talumas armastusega ta armulisi..
leeke, mis aitavad südametunnistuse hääle hoida selgelt,
pole soovinud kedagi solvata, need sõnad kui pisarad südames..
koskedena voolavad, kuigi vaid Ta õpetustest teid hoiatan,
ei taheta uskuda mind korraks ka, ehk enam miski täis korda saa,
on jäine see üksik tuul ja ma pean minema, üksi õpima, üksi kõndima,
läbi selle pimeda, Tänades, et sain kogeda seda ime maal..
Järgi luuletajat
