Truu alati
Visioon, ehk aade, mida keegi kanda ei suutnud,
Tundmus mis ammu ahnuses neil surnud, kurbus,
mis mind ei murdnud, ühena olin kuid sellena ei tundnud,
kui lahkun loodan, et olen kohas kus vähem inimesi,
kohas kus pole ühtegi kes vaid meelehead teenib,
kohas, kus sind kohtan, kohas kus mind hoida oskad,
ning ka näha, ilma, et silmadest alalõpmata voolaks,
enam ma ei oota, ega sinunimel ei muutu, aega raiskasin,
ja kujutasin ette, et läksin hulluks, kuid see minusse ei puutund,
vahest ehk valuga toime tulla ei suutnud, kuid ma ei kukkund,
nurjatusse, pettusesse kus vaid kurjuse tuuled, terve maailm,
on mu unelm, mitte mingi räpane seks suhe, kellegiga kes..
Tõde ei kuule.. Iga tuule iil, mind viib, iga päikse kiir, iga siiras hing,
on kõik mida soovisin, sündinud siia, et maailma edasi viia,
kõndinud siin ma, et näidata moodust, kui miski ei piira,
jah kõik ei ole korras, kuid ma tean ennast, sellest piisab,
teile kõigile väikseks vennaks, ehk sa, suudad...
Mida ma loodan, see kõik naha alla sügavale torkab,
moondab, mu naeratuse krigisevatel hammastel,
andes aega, kõigest vabanen, nii oma maskist kui nendest luuludest,
Nõnda vanadest, taban end, uuesti vaatlemas lindude liuglevat lendu,
puude õõtsumist tuules, vihma karget tunnet, kui immutab juuksed,
ilmutab kuu end, väljaspool ise ennast ei mõtlegi ma iial muule..
Tänades, kogemusest, sõnad vaid kirjeldavad luulet, vaid kirjeldus,
sa ei näe mu suhet, nõnda kõige madalamalt piilun, põrgu põhjast,
Et ei kiinduks, nägemas kui kaunis kui ilus, on see koht kus oma igavikku,
viitnud, päevagi rohkem juurde küsida ei söanda, näen sind rohkes,
mis kogu kauniduse päevast oma pea sees toimuva tõttu kõrvaldas,
ei näe tervikut, ei märka juuri sügaval vaid nimi sildistus- "See on Kase Puu"
inteligents on su piir, mõistmine ehk on midagi enamatki, midagi..
Midagi mida terve elu varjasin, sest keegi ju väiksem olla ei taha siin..
Järgi luuletajat
