MAS 26/8

Ma vaikselt päevi loen
Üks, kaks ja kolm…
Ja tasa tunde hingan
Sõõmude kaupa, neelatan aega..
Kus sekundid on mõõdetavad päevas
Ja päevadest on saanud igavik…
Ma seisatan ja peatun ajas
Kaks korda pikem tundub tema hõik…
Või hoopis kolm?
Ei suuda mõista ajas oma taju
Kas oli eile, homme, see mis tuleb nüüd?
Või tuleb see, mis juba ammu olnud
Ja vaikselt algab koju sõit.
Koju…sinna kus on oma tuba
Sinna kus on linna peale luba
Et jalutada käsikäes laternate all
Istudes pingile et puhata jalgu
Olles sinu poole kaldu…
Pool kogemata tahtlikult
Kõik sinu vastu puutub
Ja sinu silmades on säde
Mis ei ole ajas muutuv
Kus pilluvad su silmad taevatähti
Ja kas meid koos roosiaias nähti?
Ma olen sinuga koos hetkes…
Väikses aga mõõdult lõpmata suures.
Sa oled minuga ja mina sinu juures
Hingates koos sekundeid ja tunde
Millest saavad päevad kuud
Sest pole valikutes miskit muud…
Hetk valikutes, kasvõi sekundiks on piisav
Olla olemise juures
Hetk sinus sinuga, kus sina minu juures…
Ma ei kaeba ja õhku ei hüüa, et seda on vähe
Sest see on parem, kui mitte miski
mis nagunii mööda kiirelt läheb
mis nagunii jääb kõik
ükskord ajale jalgu…
Ükskord, kakskord, kolm korda
Loen päevi ja kuid, kui ka aastaid
Mina siin, sina seal…
Ma unistan pahurast seast
Ja tema 10 veast
Mis minu jaoks pole muud
Kui lihtsalt suudlevad suud…
Sest ma armastan Siga
Ja tema mind, trotslikku Kuud
Ning selles kõiges on paljugi muud…
Mida juhib lihtne tunne
Ma saadan seda Sulle päevas ja öös 26/8 igal võimalikul võimalusel
Kuniks hingan

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard