Päike.

Ma ei pidanud eile vastu, jah
ma murdusin igas mõttes katki, kildudeks, pooleks
avardusin, pooldusin
ja mida kõike veel...
Oli intensiivne.

Kas see palavus,
soolane merevesi või
kõrbenud keha,
aga olek muutus armastusele avatumaks,
südame hingekeeli nagu puudutati, sest
ma lasin seda teha ja küllap kõigel sellel oli ka kõrgem plaan:
Sisemise Lapse tervendamine.

Ma ei loobi sõnu,
kuigi žongleerida võin nendega,
üldiselt kui kirjutan,
siis ka mõtlen.

Neptuuni retrograad ehk tagurpidi liikumine
illusioorsus loob oma varjundi kõikjale
isegi kui silmad hommikul külma veega pesed
mõtled hetkele, mil magama jäid
ning kahtled selle olemasolu võimalikkuses

Kui inimene ei oska ennast loodusega tasakaalu tuua
ja maandada
käivitab oma ego lapselikud kaitskihid, et kaitsta kogu psüühikat
tundmata ohu eest,
blokeerides ja annulleerides kogemuse.

Laskmata meid kõrgele lendama tiibadega, mis veel ei kanna.

Ka pääsukesed teevad enne mitu harjutusringi enne kui on saanud kätte tõelise lennuvõimekuse:
sageduse, kus püsida ja milles hoida ennast igapäevaselt
Ilma, et see tooks kaasa psühhoose, neuroose ja iseendas eksimisi

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard