Igatsus rukkililledega rukkipõllu järele
Üks vanaproua igatses
tõelises tuules sinetava rukkipõllu järele.
Ta rääkis mulle sellest kogu aeg,
ühtegi päeva ei jätnud vahele.
Ta rääkis sellest mõttest oma pojale,
et see oleks suurimaks sünnipäevakingiks temale.
Jaanipäeva üritusel jälle, alustas vanaproa juttu,
kuidas ikka tahaks näha, tuules õõtsuvat sinetavat rukkipõldu.
Pärast seda ei saanud ma enam vaiki olla,
suur pisar voolama hakkas põsilt alla.
Üheksakümne üheksa aastane vanaprouake,
nii härdaks muutis minu südame.
Saabuski pilvitu ja päikeseküllane päev,
rukkipõld haljendas ja rukkililled sinetasid seal.
Nagu oodanuks seda päeva see põld,
et vanaprouat rõõmustada kord.
Nii säravaid silmi ei ole näinud ma eal,
kui oli sel proual, rukkiväljade peal.
Ja rukkililledest sinetava pärja,
ma punusin juustesse tal.
Tuul mahedamalt veel paitas
rukist ja rukkilillede siniseid päid,
Päike oma soojustki kallas
ja vanaproua süda sai rõõmu täis.
Järgi luuletajat
