Tädi Sofia rannapäev

Lahkus kodust ema
perest tüdinenud jälle tema
poisid vigisevad, et varsti kooli
aga Sofia nende murest ei hooli;

kui on kuumapühad iga päev
olla toas nagu saunas on suur vaev
päike ise kutsub meid ujuma
saab augustikuus sujuma;

liivarannal viskab isegi pesu seljast
naiste blääžil ei tehta välja temast
otsis üles päikesekreemi ja rohtu
et peavaluga ta ei satuks rannas ohtu;

veeres küljelt külili ja pikuti
joonud tableti, ajas end kõhuli
tunde möödub kaunil päeval
ühtegi pilve pole pakkuda taeval;

tunde hiljem leitakse punane keha
millega pole muud teha
kui viia vette jahutamiseks
tehakse kõike Sofia elustamiseks;

tädi näeb välja nagu jõevähk
punane ja hästi piprane
üleni küpsenud sardelli moodi
kelle pesurätikust saanud surivoodi;

maseerida südant ka ei aita
tema seisundit pole üldse kiita
käed läbi rinnakorvi läksid
need nagu tarretisse vajusid;

koorub Sofia nahka nagu kandossi
arstid ajasid naise ihu vussi
ta tükk tüki haaval kukub käest
mil tõsta teda veest tervest väest;

jahhh, laip on laip (la - laaa - laaa - la - la)
päikese ohvril puudu taip
tädi verest leiti unerohi
mida võtta ei tohi;

aga palun, nii tädi suri
vähemalt polnud Sofia kuri
minek teise ilma esimene
kus ta endaga rahul inimene

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard