kersti
muremõtted
soe õhk suve öös
paitab sinu paljaid õlgu
vaatan kuidas kive rannal lööd
su pilgus kerge põlgus
meri kohiseb me ees
ma vaatan kaugusesse
mõtlen merel mõni mees
ootab pala võrkudesse
sa vaikid ikka veel
ja ma ei julge segada
näol murevarju peegel
ütleb, parem oodata
võtan õrnalt sinu käe
ja nihkun lähemale
usu helgem homne päev
las öö jääb eilsele
Sa oled..
sa oled kui soe suvehommik
nagu jaanipäeva ere lõke
südasuve lõhnav heinapõimik
või aeglaselt tõusev päike
sa oled täis sügise sooje toone
nagu vihma vaikne sabin
ilus lõpp laste muinasloole
lehtede tasane kahin
sa oled kui päikest täis talvepäev
nagu valge lumevaip
lumetippudes suusamäed
uisuplatsilt saadud kaif
sa oled kui tärkav kevadlill
nagu kollane vaip mis õuele toodi
lume alt piiluv roheline murukild
sa oled sooja kevade moodi
Unistused
ma igatsen sind taga
sind pole siin…
just siis kui maailm magab
mõte sinu juurde viib
õhtul rannal istudes
päeval suvekiige süles
tule ütle kui oled tagasi
ärata mind üles
võta käte vahele mu põsed
neid õrnalt suudeldes
ah need hetked, ainult mõned
võiksid leida meid nii uneldes
küll sa tuled, meil pole kiiret
unenäos sa oled siin
unistustel pole piire
ajas ette lihtsalt ruttan siin..
Soojus meie vahel
sa tegid kiigele hoogu
ja mina kiljusin
maapind veidi moondus
kui alla vaatasin
see oli lõbus
ja me olime koos
suvelõhna tundsin õhus
see andis õhtule hoo
terve küla oli kokku tulnud
vali sumin kostus kaugele
lõke tule oli alla saanud
soojus levis meie vahele
mulle meeldib kogu melu
jaanipäeva mõnus vaib
lihtsalt naudi täna elu
hoia kinni minust kui võid