marent
Järgi
Ärkamisaeg
Ruskesse samblarõskusse
Surun lauba
Et olla lähedal maale
Ükskõikseks jääb
Rohukõrs
Pohlaleht
Männiebe
Maa on tuim
Tuhandetest
Võõrashoolimatutest
Jalaastudest
Kuidas
Aidata ärgata ellu
Sellel mil pole elada lastud
Millest on ainult võetud võetud...
Silitan üle su pehmuse
Ehk värahtab miski
Sügaval südames
Tunne mind siiski ära
Kurbhallide aastate tagant
Mu oma maa
Maren Toom 1988
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Talvine
Keskhommik. Pärlid sädelevad lumel
Mu meel on tusane ja tume
On kõik nii vaikne värelev ja valus
On kõik need lapsepõlvelumed mälus
Puu heidab hõbedasi varje maale
Ei suuda mõtelda ma muule
Kui karges hetkes kaduvale heale
Mis sunnib külmavalus näppe murdma
Mis paneb talvepakast hinges tundma
Mis jäätab hinge, mõtted, teod ja tahte
Ning jätab jäiseid tuimi saari elulahte
Kas suudab sulatada kevadine päike
Neid kuhilaid kui saadab neile läike
Ta märtsi lõpus või aprilli alul
Ma loodan, anun, usun, palun
Mis üle jääb
On südatalv
On kaamos
.....
Sügis on jälle kord
Vahtrad heidavad lehti
Sügis on jälle kord
Süda otsekui pehkib
Tuju on rusuvalt morn
Suislepa hapukat hõngu
Sahvririiuleilt lendub
Hallad on raastanud põldu
Karge on sügise embus
Pliidi all söestavad halge
Leekide purpurkeeled
Hingel ei hakka kergem
Aina suvi on meeles
Maren Toom 1988
Päevad ei ole vennad
Päev on nagu mu täpiline kruus
Mis õhtuks saab pilgeni täis
Sõnade udunestet
Öösel siis unenägudes
Põhjani tilgatumaks
Ta piiskhaaval joon
Ja hommiku sündides
Leian ta tühjana eest
Ootamas rammuleent
Vahel sõõrub kruusi
Kibekirbet kadakakalja
Vahel mesimagusat nektarit
Aga enamasti täitub ta
Argisest kraaniveest
Päevad ei ole vennad
Maren Toom 1981
Enesehaletsus
Kohv tassis jahtunud
Illusioonid purunenud
Kössitan kui külmetav varblane
Püüan kokku koguda seda
Mis minust on järele jäänud
Küünal alusel kustunud
Plaat mänginud lõpuni
Mõtted tulge koju
Lootuse külvan uuesti kasvama
Aga vaevalt et tärkab ta taliharjal
Kui päikest nii harva näeb
Söed ahjus kustunud
Pisarad kuivanud
No kuidas ei saa nüüd enesest jagu
Kõrvus sosistavad
Ei saa ei taha ei suuda
Siia vist jäängi
Sõrmed külmunud
Mõtted külmunud
Suutmised külmunud
Kuni mu varigi põrandal kaob
Sest ükski valgusekübe
Ei igatse enam siiapoole .....
Tuuletallaja armuke
Olen tuuletallaja armuke
Huulil õitseb mul üksindusõis
Teetolmu rändur mu kullake
Harva tunda ta hellusi võin
Kui ta tuleb siis sajab mu üle
Roosirahet ja suudlustevihma
Ja ma lembun ta õrnuste süles
Homse tulekust mõelda ei tihka
Kui ta läheb siis jälle on aega
Ja mus küpsevad mõtete marjad
Pihl akna all kasvatab taela
Sügisnukrana lõõmavad tarjad
Varatalvises külmas ta leiab tee
Tuleb koju toob võõrast lõhna
On nii tuttav ja tundmatu mees
Suudleb minusse elumahala
Maren Toom 1984
