merilinjonts
Järgi
Tühimik hinges
Miks jälle olen siin?!
Mõteteis jäigastunult piin…
Oi, kuidas appi karjuks…
Kuid tean, et sellega ma harjuks.
Seega hoian parem kinni hinge,
oodates kuni suudan lämmatada pinge.
Tahaks kaugele, kaugele, ära siit,
kui vaid keegi võtaks käest ja mind viiks…
Ei kannata enam karmi sõgedust,
mis seest mind närib ja sööb…
Ega enda vastu tõusvat õelust,
mis alatasa mind näkku lööb.
Ma isegi ei mõista, kust
tuleb mõttemaailm nii must…
Ma tahan olla õnnelik hetkes,
olles siin, iseendana, nüüd, kohe ja praegu…
Aga mõtlen vaid, et olen ma kes?!
Ja kui .....
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
Igatsus
Sind igatseda on privileeg.
Nii näib, et oluliselt pikeneb aeg.
Ning see tunne küll kõrvetab,
on tunne – aeg sootuks otsa saab,
kuid ei suudaks iial sellest loobuda…
Lasen sekunditel, minutitel, tundidel koonduda.
Ei väsi ootamast, mil
mu silma vaatab su silm.
Hoiad sama tugevalt oma pilku minul,
kui tugevalt oma käsi ümber minu ihu.
Ümber minu ihu, mis on kõrbenud…
Kõrbenud ihast olla andunud,
ihast Sinu keha järgi, mis mandunud.
Mandunud igatsusest olla mu käte vahel…
See kõik on justkui looduse poolt ettenähtud.
Ma näen ja tajun, kuidas minu läheduses .....
Elu on selline
Sa ütled, et elu on selline.
Kuid tead Sa siiski milline?
On see lihtsaim põhjendus kõigele?
Täienduseks kõigile eemalepõigetele?
Milleks valida lihtsaim lahendus
lootes, et tagajärjeks ei ole masendus?
Ma võin nutta ja olla õnnetuim,
kui tean, et Sina nii oled õnnelikum.
Kuid vaevalt see teeb Sind õnnelikuks
siiski püüan ja muudan end nähtamatuks.
Nähtamatuks sinu jaoks, kes Sa oled hea,
parim, Sinust igavesti hoolin, seda tea!
Aita mul minna
Tunnen, et see õhk minu ümber lõppeb otsa.
Reaktsioon tekib, kui lämmatad tunde nii ehtsa.
See kõik on võrdeline, kui kägistaksid mind.
Aga palun, tee seda, kui see rahuldab Sind.
Annan Sulle vabad käed, tee minuga kõike.
Kõike, mida soovid, isegi kui see on lahtilõige.
Meeldiks see, sest igal juhul, isegi kui valvan
õhk lõppeb igal hommikul, kui silmad avan.
Ma olen sellest nii väsinud, lausa jõuetu.
Vaimne seisund on olematu ja kui, siis armetu.
Lihtsam olekski Sul teha üks, kaks, kolm… lõiget,
et mitte kuulda enam ühtki mu appihõiget!
Palun tee seda ja las .....
Keelatu
Sa tuled lähemale,
oled juba liiga lähedal.
Su silmades on omapära,
pupill ei oma maksimummäära.
Ütled mulle “neela!”
Miks ma ennast ei keela?!
Aga miks ma peaks….
Peagi kõik muutub heaks.
Nüüd ma palun Sind
Hoia paigal mind
Hoia paigal mu käsi,
need Sind puudutamast ei väsi.
Talitse mu mõtteid,
kontrolli mu andmeid.
Olen kaotamas enesevalitsust,
tahan näha Sinu agressiivsust
Tõmba mind ja pigista mind
mu huultega kaetud Su ihupind
See tunne on nii kuradi võimas
kehad kui aatomielektrijaamas
Tahan Sind saada,
Sind taevasse saata.
Aru ma ei saagi,
põ .....
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Elu on risk, mis lõppeb alati surmaga!
Sündimise hind pole kallis,
kuid nõuab elamist.
Sa olema pead valmis
kõike võtma võetud riskist.
Järgne kõigele, mis Sind kutsub
kuni Sul veel on see võimalus.
Ühel päeval kuri käsi Sind katsub
Ja lõksus lebad jäigas mullas.
Merilin Jõnts
Viha
Vahel tunnen, et olen halb,
kohe päris päris halb…
Kuna olen täidetud vihaga,
vihaga maailma vastu…
Vihaga kõige ja kõigi vastu…
Hetkel, mil kõik tundub hea
järgneb alati kaotatud võimalus enesekontrollile
ning taas vallandub viha…
Üritades siiski endaks jääda,
saab aina selgemaks, kui halb ma olen…
Ja vaikselt tekib taas viha iseenda, maailma ja teiste vastu…
Merilin Jõnts
