Sõnale pohmell leiti 9 luuletust
Virtuaalsuse pohmell
Väljamõeldud inimeste
väljaöeldud mõtted
mõtlemata tegemistest
tehtud ülesvõtted
kujutluste kuningriigis
virtuaalses keeles
südaöises unistuses
õhulosse teeme
punapäisest tulehargist
malbeimaks blondiiniks
äbarikust mehepojast
lihastes atleediks
muundumine, moondumine
lihtsad hädavaled
teostamatu tegemine
olematud pahed
igatsusest joobumine
peas on silmaklapid
tõsielust loobumine
aga aega napib
Reaalsusesse ärkamine
süda veidi hell
printsis konna märkamine
tunnete pohmell
Gailys
Kadunud olla... pole ette nähtud
Virvatuled
sohumeelitajad
ilmeksimatuse eksitajad
kus olete nüüd kui teid on vaja
miks kustusite
grammigi pole teist tolku
Ma soovisin kadunud olla
tulin ise te juurde
end tahtsin te juurde ära eksitada
ära siit ära tulge mind võtke
aga ei ole teid
Ikkagi leian end
pärast üürikest enesest äraolekut
sellesama argipäevase
meelt muserdava tõelauka äärest
oleviku ebakindel soopind
jalge all õõtsumas
enese hinge alastus rabaveest
silmnäkku peegeldumas
Ma tahtsin siit ära
tahtsin teise maailma
teise reaalsusesse
veidi kadunud olla
aga ikka ärkan h .....
Pohmakaga hambapesu
Ärkas traktorist täna öö
kui kl 6 juba tal algab töö
tirib äratuskell puhkusest lahti
ajal mil taevas on veel tähti;
aga jõi liiga palju õhtul
pidas pika lakkumise Tartul
nüüd nagu zombi ta seisab
köögis peegli ees harja haarab;
mokk töllakil pressib välja pasta
oma päeva ilusti ei alusta
kui pestes tuleb suust punast "vett"
sest harjaks sai talle žilett
Charles Bukowski "How Is Your Heart?" (Kuidas su süda on?)
Minu halvimatel aegadel,
pargipinkidel,
vanglates
või koos hooradega elades
Mul oli see alati kindel
rahulolu -
Ma ei kutsuks seda
õnneks -
See oli rohkem sisemine tasakaal,
mis leppis sellega, mis iganes juhtus,
ja see aitas
tehastes
ja kui suhted
läksid tüdrukutega valesti
See aitas läbi sõdade ja pohmellide,
tagatänavate kakluste,
haiglate
Odavas toas ärgata,
kummalises linnas ja
tõmmata vari üles -
see oli kõige hullumeelsemat liiki
rahulolu
Ja kõndida üle põranda
vana kummuti juurde,
millel pragunenud peegel -
näha ennast, inetu,
irvitades se .....
"Vvvvvvvvvvv!"
Mu naaber on töll
ta ei tea mis asi on nädalavahetus
algab ta aias möll
puudu teiste vastu on tal austus;
hommikul läheb mootorsaag käima
isegi kui näitab 8 kell!
pani uneaega lahti kruttima
ja mul peal pole pohmell!;
vähe sellest et mõnel on 4 - jalgne sakslane
on sellisel kiiksuks ta ettevõtlikkus
ta iseloom pole õiglane
...millal onul üldse on puhkus?;
"Vvvvvvvvvvv!"
"Kuulake seda, te neegrid!"
"Vvvvvvvvvvv!"
"Laiskvorstid ja penskarid!";
sellisega pole korralik elu
hiilin ta selja taha, kui algas põristama .....
kassikullast medaljon
silmis on pisarate helk
õnne jaoks loetakse raha
allasurutud tunnete hulk
juuakse see pudeliks maha
peidetakse pohmelli taha.
naeratusel jäägitu hind
tänavatel seda ei näe -
iga mööduja katkine hing
jätab külmaks sõbra käe.
elame või elatume
eksisteerimine on
kübemeks muundumine
ideaalsuse etaljon
sinna me suundume
kaelas kassikullast
kehtetu medaljon.
Surnud ring
Nüüd istun ma siis siin,
kus kunagi me kehad sütitasid
lampe,
kus kuulen siiani veel sinu
samme,
kuni armsas pitsis suuni tõusmas viin.
Siis läbi udu ma püüan helgeid helke,
mis valgustaks mu teadvust ja mind siis
taas maale tooks, et kahetsuse pendel
mind hüpnoosi ning end haletsema viiks.
Kuid pohmelli järel naaseb surnud ring.
Taas tuigerdan ma
mälestuste rägastikus,
kuhu viind mind
teede juhuslikkus
ning öö hämaruses huulil maandub gin.