loone
Järgi
Sillerdus
sillerdab päike me meeltes
päev puhkamas öö vaikuse linnas
on kusagil peidus ka äike
kuid teda otsima ei taha me minna
sõnu ritta seada on lihtne
neis fantaasia lennutab meid kuule
mõte võib vahel olla nii ihne
et ei lase kauneid sõnu me suule
tunded võivad keerelda õhus
nii kerge on eksitada neid
ja siis on liblikad parvena kõhus
kui üles on leidnud nad meid
Inimene
Sina,INIMENE vahel vaatad mööda
su mõistus tihti kinni mätsib tõed
sageli sa teistest teinud sööda
su elu tundub läbi prisma üpris õel
Sina ,INIMENE midagi ei karda
su illusioon võib purustada mäed
endale sa päevast päeva kordad
et oma nõrkuseski tugevust sa näed
Sina,INIMENE oled loonud enda
su valu haprusest on saanud jõud
mitteoluline sinust läbi lendab
ja vahel sinu sisse ära kaob
Sina,INIMENE võid olla päris kuri
kui sapist saastatud on sinu meel
ent löögi alla jääb siiski su enda turi
sest headus ei lase võtta võimu kurjusel
Sina,INIMEN .....
Minu sees
mis minu sees,see minu päralt
olgu selleks mõtted või tundeparadiis
mitte mingi jõud ei saa rabada neid ära
sest ilma sisuta kest mõtte kaotaks siis
sõnad jäävad minu loodud vormi
võin paisata neid ümber kesta ilma
vahel siiski endas vaigistama pean tormi
kui enda tõde raske tõestada on silmast silma
maailma tõde tihti pole minu tõde
meist väljas palju dogmasid ja saasta
pean lihtsalt uskuma et minus olev säde
mu enda mina kildudeks ei laasta
Loone Astula
Hetked
Ühel hetkel võid kaotada ennast
teisel hetkel taas leiad end
ühel päeval paitamas päikesekiired
teisel päeval oled vihmast märg
ühel ööl lahistad nutta
teisel ööl näed magusat und
ühel korral võid eksida sohu
teisel korral oled õigel teel
ühes tunnis on minuteid rohkem
teisel tunnil aeg kiirelt läeb
ühel sekundil polegi tähtsust
teisel sekundil on õnn su käes.
Loone Astula
Kümme käsku
Võin ju teada Piibli kümmet käsku
ja ikkagi eirata neid
mõeldes,et mis siis ikka
kui käin oma sissetallatuid teid
ummikus olles lööb pähe
mina selles süüdi ei ole
et nii palju neid käske ja keelde
mida ma ise loonud pole
südametunnistus tuleb mängu
ta lausa karjub mu hinge sees
lõpuks saan siiski aru
et tuleks järgida Piibli kümmet käsku
Loone Astula
labürint
oskaks lugeda pilkudest mõtteid
suudaks püsida eksimatult teel
oleks päevad kõik päikeseliselt selged
poleks kurbust mis muserdaks meelt
ja siis sa tuled ja ütled
et unenäos võib olla see nii
sest elus on palju neid hetkeid
mis nii mõnegi masendusse viib
kas tõesti on unistustel piirid
mis lõhuvad meid ennast seest
ja uuristavad me teadvuses käike
mis labürindina meid kuhugi ei vii.
SAATUS
Kui suudaks sõnadesse vormida mõtted
ja sinuni suunata need
kuidas saaks endalt vastuse kätte
miks lahku läksid me teed?
tiirlen reaalsuse ja unelma piiril
otsides vastuseid enda jaoks
alles tundusid päikesekiired
kõik ühtlaselt mustana
unustades ju kaotan ma enda
meenutades silme ees piir
kuhu tahan minna ja jõuda
et hajuks hinge avalust pidurdav piin
elu armastust võtab ja annab
tihti ta sisse ei näe
lootust endas ma edasi kannan
vabaks lastes oma unistuste väe
saatus ei lasknud mul olla
masenduses ja üksinda teel
ta hoolis ja lasi sul tulla
ja tõelised tunde .....
Kadunud armastus
Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi,
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
Mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.
