Mari Uri

Oma tütre kõrval
kasvad suureks.
Oma poja pärast
õpid paiks.
Naine oled alles
mehe juures -
ah ära oota, kuni
ta su naiks!

Oma isalt mõõdud
võta vara.
Oma emast hiljem
saad sa aru .....

Loe edasi

Eludeks põimuvad
lõimed ja lõngad,
valmivad siidkerged,
ramprasked kangad…
Hellade meeltega
hoidkem, mis antud -
olgu need rõivad ka
räbalaiks kantud!


/Mari Uri/



.....

Loe edasi

Pardipoja prääksumisest
kurdiks küll ei jää.
Väikse tita vääksumisest
sulab hingejää.

Seda ongi vaja –
laste lalin, kisa…
Õnnest õhkab maja,
saanud perelisa!

Ka vaiksed het .....

Loe edasi

Õpetaja, sinu headus
rohkem väärt, kui kõik su teadus!


A. Piirikivi

Jäi soovimata õnne sünnipäevaks...
Ma seda nüüd siis takkajärgi teen:
et hinges õitseks palju lillevälju -
ja sekka ikka mõni söödav seen!


/Mari Uri/

Mõnikord on tunne mul,
et olen juba läinud...
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.

Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli...

Kõige .....

Loe edasi

Värvilise lille
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
kevad,
selle eest!

Värvilise marja
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
suvi,
selle eest!

Värvilise lehe
leidsin rohu .....

Loe edasi

Ema tuleb,
ema läheb,
ema teeb ja
ema toob –
ema lehvitab,
kui lähed,
ema küpsetab
ja koob.

Ema annab,
ema kannab,
ema hoiab,
hellitab –
ema mõtteid
loeb ning võlub,
mida ainu .....

Loe edasi

Laps ootuses pilvedel istus
ja raputas kartlikult pead,
juba suukegi virilaks kiskus...
"Ei tea ju, mis saama must peab...!"

"Ära muretse," lohutas Jumal,
"Sul antakse .....

Loe edasi

Ühel hommikul ärkad –
ja märkad,
et sinu suur armastus on otsa saanud…

Aga selle asemel
on tärganud veel suurem armastus
nende vastu,
kes on kohal küsimata,
kes ei võimutse, ei nõu .....

Loe edasi

Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.

Mulle tundus:
kohe-kohe
.....

Loe edasi

Maa on - maa on minu kodu,
taevas - taevas minu tare:
linnupesa minu ase,
päiksepaiste minu padi,
kitsejäljed minu rada,
kuusetukad minu tugi,
pilveviirud minu vibu,
heinakõrred minu käsi. .....

Loe edasi

Ehita oma lossitrepp
nii kõrge kui saad,
et need, kes jagavad sinuga
sama vaadet,
näeksid kaugeimat merd
ning tõotatud maad.

Lao oma lossiaed
nii avar kui saad,
et need, kes tantsivad sin .....

Loe edasi

Nii palju kui
valutad kurbust,
nii palju kui
rõõmustad head -
nii palju sul ARMASTUST soovin
ja ÕNNE - ÕNNE,
mis tead!



/Mari Uri/

Armastus rõõm on
jagatud teest...
See tee viib kord lahku,
kord kokku -
äärtes õitsevad ohakad,
orhideed,
kasvab maltsasid,
lopsakat rohtu.

Sellel teel kinni hoida võib
kaaslase käes .....

Loe edasi

Jää hüvasti, mu armas-kallis ema,
tean hästi, kuid ei enam tunne sind...
Ka lapsed kaotanud on vanaema -
jäi säraküünlast alles ainult ving.

Ei tea, miks peaksin hoidma norus pea
ja jag .....

Loe edasi

Maimuke – su piiriaed,
millest üle hüppad,
krobeline metsatee, kust
käru üles lükkad.

Rappudes ja värisedes
hambaid surud kokku,
armastades-halisedes
kõvasti lööd lokku…

Küll .....

Loe edasi

Kuidas hoida hingamas
longu läinud taime?
Kuidas käima tõmmata
ära väsind vaime?
Kuidas anda, mis sul on,
ilma kaotamata?
Kuidas armu kinkida
valu paotamata?

Hoian õhus soovid head,
u .....

Loe edasi

Rõõmsad silmad,
soojad käed
võivad sulatada jääd!
Jõulukuusk ja
jõulutähed -
enesega kokku lähed...


/Mari Uri/+ I.L.

Emake hellake, lilli sul toon,
kuid ma ei tea veel, mis nelk on või roos...
Meelespead väikesed, kastetilk sees -
palun sind, võta vastu need!

Täna suur kringel on meil laua peal,
sest sü .....

Loe edasi

Kohtasin kord sõpra,
nimeks Ümbersõit.
Istus vinges autos,
margiks Ajavõit.

Sellest ajast peale
jalgu kiigutan,
ennast ökonoomi-
liselt liigutan!


/Mari Uri/

Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Talve valge ukse suleb,
tõmbab õied mullast välja,
kaotab linnukeste nälja.

Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Enam pole päikse muret:
võtab appi pikad päevad -
inimes .....

Loe edasi

Sada miljon
taeva tähte
nagu kirkaimad
kristallid
vaatavad all'
maade poole
nagu sõbra silmad
hallid.

Sinu silmad,
minu silmad
hoiavad üksteise-
kokku:
silmad hallid,
sõbrad kallid .....

Loe edasi

Kes mind söödab,
kes mind joodab,
kes mulle õnnelikku lapsepõlve loodab?
See on minu emme,
see on minu issi,
see on minu kallis venna ja mu õeke
alati!

Kes mind aitab,
kes mind paita .....

Loe edasi

Kes tegi lapsele need kaunid kulmud,
kes andis lapsele ta moosisuu?
Kes valis lapsele need kommipõsed,
kes kikitas need kõrvakuud?

Kes tuletas need tantsujalad,
kes kinkis lapsele need kallik .....

Loe edasi

Üks armastus tuleb... ja möödub.
Liigagi lähedalt.
Jätab su meelde ja hinge
lootuse vähemalt.

Teine armastus tuleb... ja mõjub,
paneb soonedki tuikama.
Pöörab maailma õigetpidi,
aga .....

Loe edasi

Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.

Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…

Hüppa .....

Loe edasi

Südamed on erinevad -
erinevast puust,
nagu linnulaulukesed
erinevast suust.

Südamega hindamine
selgelt libe tee:
arvad, mis on esimene -
teisel viimane...
Südamega loodud suhted
tihti l .....

Loe edasi

Tule, söö mu sünnipäevatorti!
Ära saada uhket sõnumit.
Ma ei harrasta feispuugisporti
ega kanna kaasas kõnumit.

Tule, söö mu sünnipäevatorti!
Tule pane kalliks ümber käed.
Sel aas .....

Loe edasi

Mu südamel on roosa padi,
sellel puhkab minu hing.
Taevalik on tema nimi.
Sellel padjal puudub hind.

Juba ammu enne sündi
teadsin, et vist läheb nii:
viskan vette õnnemündi
ja meile tule .....

Loe edasi

Pööra välja oma sisu -
helgem pool.
Lase peegelduma puhas
arm ja hool:
mitte keegi pole kaitstud oma
kaitse eest -
müüri ehitad vaid väljast,
lõhud seest.

Võta välja oma säsi -
pe .....

Loe edasi

Tal olid kõrvalised silmad,
loomulikud lokid,
loomuldasa leebe maine,
paksud kirjaplokid.

Ta ei toksind arvutisse
uut identiteeti,
aga teisi ka ei sarjand -
miks tast lugu peeti.

Haruldas .....

Loe edasi

Bussis valin varjupoole,
muidu hoian sinu poole…
Maasikas on punane
sealt, kust suudleb päikene!


/Mari Uri/

Oma emakeeles vaikin,
olen hästi tasa –
kõiksusele lähemale
saan nii pisitasa...

Võõrast keelest vaimustudes
vatran, pidamata
vahet – samas kaimustudes,
täitsa jumalata…



/M .....

Loe edasi

Tahaks minna üle põllu
jälgi jätmata,
läbi metsa nii, et ükski
oks ei praksata,
üle luha nii, et ükski
rohukõrs ei kooldu,
ükski terve suvevalmis
kuprakaun ei pooldu.

Tahaks minna .....

Loe edasi

Rohkem aega pole mul
olla allpool nulli,
päästerõngaaukudes
hoida õhumulli...

Elupuu see tahab hoidmist,
päevalilled tuge,
tibud-tuvid hüva toitmist,
kahvlid paariks nuge…
Suured mur .....

Loe edasi

Ma soovin sulle
nägemist.
Ja kuulmist,
tajumist.
Ma soovin kõige
näivus-udu loori
hajumist.

Ma soovin sulle sära,
mis tuleb päikesest
ja seda, mida tunned
just rõõmust väikesest.
.....

Loe edasi

Kui ootamisest otsa jään,
ma üldse siis ei oota -

parem ongi lihtsalt nii
kulgeda ja loota,
et aega oleks lõpuni,
mis alata ei tohi -
et meri viskab pudeli,
kus sees on Pipi rohi…


.....

Loe edasi

Kus on minu rahapuu,
mille otsas kakaduu
ajab mulle kägusid
ja muneb unenägusid?

Mul on ainult raha-auk,
mille kaevas panga-mauk.
Sinna sisse astud tihti,
kui ei märka oksakihti…

Aga .....

Loe edasi

Rõõmustagem saades,
andes -
elu kingikotti kandes...
Ja rõõmustagem:
ikka teel
häid inimesi kohtab veel!


/Mari Uri/

Kunst ei ole
kunsti teha -
kunst on kunstis
kunsti näha.

Kunst ei ole
kunsti näha -
kunst on kunstist
raha teha.

Kunst ei ole
raha teha -
kunst on rahas
mõtet näha.

Kunst ei ole .....

Loe edasi

Üks tavaline päev -
ja sünnib eriline inimene!
Üks tavaline päev -
ja lahkub eriline inimene…
Üks tavaline päev -
ja sina sündisid!
Üks tavaline päev -
ja lahkud sinagi…

Üks e .....

Loe edasi

Kui suur
on see sünd -
Hinge elulev tung
tulla Praegu ja Siia,
Sind rändama
viia.

Kui suur
on see sünd -
keha Vaimudetund,
Aja leitud Ruum,
kuhu külvata
Tuum.

Kui suur
on see sü .....

Loe edasi

Millest oled ilma jäänud,
ilmutab end
unes,
sõnajalaõieliselt
leekleb jaanitules...

Mille oled kätte saanud,
põletab
su pihud,
kuni sellest vormunud on
uue soovi kihud…


/Mari U .....

Loe edasi

Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...

Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambi .....

Loe edasi

Hommikutel, kui ma varavalges
üles tulen,
neile mõtlen, kes ei ole
üldse saanud und –
neile, kellel südametel
suuremgi kui mure
või kelle jaoks on
armudes
ööl pikkust ainult tund.

.....

Loe edasi

Vabadus on minu sõber.
Kõikjal temaga ma käin,
vahel kohvikuski istun…
Kuigi üksildane näin –

alati mul selts on olla.
Ja ma ei karda midagi!
Kui ehk seda, et võib-olla
te ei taiban .....

Loe edasi

Nägin tuld ja fööniks
ärkas tuhast…
Nüüd ma mõistan
lapsemeelsust puhast
ja miks on nõnda
rabe-toored noored
ja vanadelt miks
pudenevad koored.

Nägin tuld ja mõistsin
ühte äkk .....

Loe edasi

Sulan ainult soojaga,
armastan koos Loojaga,
rõõmustan koos Päiksega –
suurega ja väiksega!


/Mari Uri/

Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
"Head ööd!"
Maga .....

Loe edasi

Soovimata valu,
soovimata viha,
soovimata leina,
soovimata iha,

ütlen sulle: mine -
ära taha vaata,
tükkideks end rebi
ilma kodumaata.

Vaata, kas on valu,
vaata, kas on viha,
vaata, k .....

Loe edasi

Sõnatus on parim heli.
Helitus on helgeim toon.
Mõttetus on armsaim veli.
Hetked õigeim ajajoon.

Lõpmatus on sirgeim tee.
Tegematus õilsaim tegu.
Egotus on kauneim kee.
Olemine tõeseim .....

Loe edasi

Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.

Tundeil
pole vabadust. .....

Loe edasi

Olgu sul alati meeles,
mis tegelikult on tähtis -
hing kõneleb tuhandes keeles
ning vahel peab vaatama tähti...
Et selguks ja selgineks tõde,
et lapsed on olevik
ja sina kui nende sõber
ol .....

Loe edasi

Miski siin ilmas on lõputa,
miski siin ilmas on lõplik.
Mõnigi mägi siin tiputa,
mõnigi jõgi liig tõtlik.

Languste-tõusude vahel
hetk, millal hetkeks on aega –
see on see üksainus v .....

Loe edasi

Üles korjan soojad sõnad,
kokku hingan killud-mõrad...
Enam Niitšet ma ei loe -
olen avand teise poe.

Järgimise jälgi näen:
mõtte avastust ja kadu,
korjumise kurba koormat,
kadeduse p .....

Loe edasi

Kallis,
võin olla
meelespea,
olla kitsetall,
olla lahtirulluv sõnajalg,
olla udu lõhn,
olla puuduv õhk,
olla hõng männimetsa all.

Võin olla
piimatilk,
olla veinikilk,
olla värv ti .....

Loe edasi

Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.

Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina, .....

Loe edasi

Igapäeva raske töö
tunnist tundi tiksumine.
Eluaegne voorusvöö
noorest vanaks viksumine.

Ilma tööta õnn ei tule,
rõõmusoon ei naerata…
Tahte sünni katsikule
ei saa ilma vaevata! .....

Loe edasi

Kasta ennast rõõmu valgevahusesse vette,
mõtle säravkuldne püha ristmärk otsaette,
jälgi taevakaart ja sala sipelgateradu,
kevadvärsket mahlakaske - lehe-lumesadu,
pilliroogu - hundinuiu - .....

Loe edasi

Armastus on pime,
vihkamine valem.
Armumine ime
kogu maailmale.

Elektrilöögid õhus,
riidekuhil maas.
Liblikana kõhus
väike looteraas.

Armumine ellu
võtab rohkem aega…
Enne mitu k .....

Loe edasi

Näpust tõmmatud said pinnud -
selles ringleb sirav sõrmus.
Lennugeenidega linnud
pole maandatavad põrmus.

Kogupaugust lahvab õhku
nende tihe-tore parv,
suurenedes ühe-haaval
lugematuks .....

Loe edasi

Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.

Jalutad mul vastu nagu val .....

Loe edasi

Üksindus on lõputu.
Saatusel on sõlm.
Kukla taga hingab
saabuv sugupõlv.

Mida teha sellega?

Magusam kui uni
olla võib üks
ärkamine…

Rahu tulekuni.



/Mari Uri/

Pillimehe naine ei saa iial tantsida -
tema võib vaid kohvi-koogi vahet vantsida.
Pillimehe pruut ei saagi öösel magada
ja päeval tuleb kallimale rahu tagada.

Meremehe naine ei saa pilvi vah .....

Loe edasi

Retsepti järgi rassimine
pole minu ala –
siilil udus mässamine
parem maiuspala.

Suvaliselt ritta laon
eri jahukotid,
pudrunuiaga siis taon
seina naelad-potid.
Maitsetaimed riputan
lambi .....

Loe edasi

Tark ei torma,
kui ei ole vaja -
munakivi haaval
maha paneb raja...

Tark aga tormab
alati, kui vaja:
diivanil ei lesi,
kuni põleb maja,
lonkides ei lase
mööda rongiaja -
samas vahet tee .....

Loe edasi

Vihmal kiire
on möödas.
Asfaldimikrofon käes,
harjutab kohalikku hümni.
Joonistab päikese lakke
peeglikild peos.
Harjutan mina
olelemist.

Saadan tervisi kaugele -
naerudele,
mis mäle .....

Loe edasi

Vaatad üles –
pilvekesed.
Vaatad alla –
maa.
Sina oled nende vahel
üksi lõpmata…

Oh ei!
Silma pilgutavad sulle
inglid ülevalt,
aga haldjad
– vaata-vaata! –
iga lehe alt!

.....

Loe edasi

Pojengide pööritav pirg,
jasmiinide vapustav sära,
sireli loobumiskirg –
viiesed
nopitud ära…

Kaunistab päevade tuba
iga hunnitu-joovastav õis.
Lõhnadel levida luba,
sisse astuda .....

Loe edasi

Olen kaotand mitu südant
oma teel.
Olen võitnud mitu südant,
rohkem veel.
Olen kaugusesse vaadand
lähedalt.
Olen igatsuselaule laulnud
kähedalt.
Olen kilde kokku korjand,
purustand.
Ole .....

Loe edasi

Ilu,
tarkus,
headus -
kõige
suurem
teadus.


/Mari Uri/

Elu hoiab ikka püsti
haldjas pliidi ees,
mitte järel-tulija,
kes silmi ette teeb.

Vaikne vesi
kannab laineid,
sillerdust ja
laevu -
ise märkamatuks jäädes,
liigahtades vaevu…


/M .....

Loe edasi

Kümme aastat kümnesse
minu eluloos:
pisikesed põngerjad -
suurim õnneloos.

Hindamatu lõpmatult
kalli kaasa panus…
Nüüd vaid rõõme juurde toob
kogemus ja vanus!


/Mari Uri/

Kui tahad, ole võlur,
kui tahad, ole vimp.
Kui tahad, ole
tsellofaanis
koolilõpukimp.

Kui tahad, ole ingel,
kui tahad, ole vamp.
Kui tahad, ole
tondiline
kõrvitskolli-lamp.

Kui tahad, .....

Loe edasi

Armastus käib kõhu kaudu,
hoopis vererõhu kaudu...
Tal on oma käigurada,
spidomeetri näidu-sada.

Armastuse tühijooks
kõige enam kasu tooks...
Loomulikku rida pidi
armud rohkemgi, kui p .....

Loe edasi

kuhu tõusnud
kuhu vajunud
kuhu olematuks olen
hajunud
tiibu lehvitades
kannab lend
sinnapoole kuhu
suunan end

kuhu laskunud või
kuhu maandunud
tolmukübemena
olen taandunud
hingelinnuk .....

Loe edasi

Tahaks päästa elusid,
tahaks päästa hingi,
kes on kapten Trummina
jäänud nõiaringi.

See ei ole mingi nali
kannatada üha,
pikisilmi oodata
ülestõusmispüha!

Avon küll ei vabasta .....

Loe edasi

See on lihtsalt naeruväärne,
lihtne kuis kõik on.
Värviline kala ujub,
kaldal hüppab konn.
Linnukene täpselt teab,
miks tal pesa on…

Ja inimene aina vaagib,
mis ta mõte on!


/Mar .....

Loe edasi

Varjupaiga nukker vari
piilub nurga tagant.

Silmakoopa stalaktiidid
tilguvad.

Päikesepaiste
loputab lompe
teeäärtes.

See on kevad, mil
sündisid uuesti

teises Eestis või kolmandas .....

Loe edasi

Kõik ei mahu marjamaale,
muist peab jääma karjamaale -
aga vaevalt hunnik rohtu
pakub muile küllalt lohtu.

Kes see jagab marjamaid
ja määrab piireks karjamaid?
Kes see ütleb, et kes mah .....

Loe edasi

Hingetõmbamisega
paremaks kõik teed,
vulkaanipursked peatad,
aktiveerid veed…
Rattasõidul rummud
jooksvalt trimmi pumpad,
kergel põdrasammul
elust läbi sumpad...
Lepatriinud lehekõrtel .....

Loe edasi

Vahel mõtlen valgest laevast,
sellist valgel hobusel...
Kuigi kujutamas taevast
elu moel mul kodusel.
...
Nägin ükskord valget laeva
lähenemas kaugusest -
seal, kus vesi tõstab taeva
väl .....

Loe edasi

Mulle meeldis silmapiir –
seal, kus tärkab päiksekiir,
seal, kus lõpeb inimmäär,
algab uue otsa äär.

Mulle meeldis silmapiir,
see, mis kutsub: “Tee üks tiir!
Tule vaata minu taha, .....

Loe edasi

Loeng läbi,
vaheaeg algab.

Hing paelast
lahti lä'eb
kaelast.

Üks ingel üksi
istumas veel.

Tema lihtsalt
silmitseb taevast.


/Mari Uri/

VIHMAPILVEL TULI MÕTE
TÄNA MITTE NUTTA,
MUIDU JÄÄVAD KUMMIKUTES
LAPSED KINNI MUTTA.
MÕTLES - LASEN HOOPIS ALLA
PAKSULT LAIA LUND,
SAAVAD SIIS APRILLI TEHA,
KUI ON KOOLITUND!

ÕPETAJA PA .....

Loe edasi

Peegeldused vees ja hinges,
virvendused ees.
Aastatuhandete ringe
keegi kuskil teeb.

Seisame me seas või üksi,
vahet pole sellel...
Teame, vastust anda tuleb
kahtlematult kellel.

Läbi u .....

Loe edasi

Täna pealelõunal
peidan jälle silmi -
ikka ebaõnnestunult
hajutasin pilvi...

Ühel päeval aga siiski
tõstan oma silmad -
ja suveajal ilusaks
kõik muudan laadailmad!


/Mari Uri/ .....

Loe edasi

Tunne lükkab,
tõmme tõukab
armastuse käima,
võtmeteta sillalukud
igavesteks näima...

Kerge käega
spelli peale
paneb silmaplõks,
kibe-kiirelt
käibki vilgas
tabalukuklõps.

Võti .....

Loe edasi

Kui saaksin soovida omale ande...
siis sooviksin laulmist ja laulaksin Sulle.
Sooviksin veel tantsu, mis köidaks Sind tunde
ja kõige rohkem luuleandi, mis õli valaks tulle.

Kuid olen puu, mis .....

Loe edasi

Mul on täna tähtis päev,
täitsa pidu kohe -
külalised tulevad
aknast justkui lohe:

üks toob õnne,
teine rahu,
kolmas oreooli...
Kui ma oleks nooruke,
ei siis kipuks kooli -
oleks om .....

Loe edasi

Kui mul oleks saba –
seda liputaks,
linnumaja iga puu
otsa riputaks:

linnulaul ja sõber
päästavad su elu,
kui on maasse tampind
heitlik linnamelu…

Lähen hoopis sinna,
kuhu jäetud .....

Loe edasi

Sinise saan ma mustikast,
punase saan ma maasikast,
rohelise kapsapudrust,
kollase banaanisisust!


Ingeli 8 a.

EMME, MUL EI OLE SULLE ANDA ÕIGET NIME…
OLED MINU ELUS NAGU KÕIGE KAUNIM IME.
KINGITUST, MIS SINA VÄÄRID, ILMAS LIHTSALT POLE –
AGA MINU KALLID ON JU PARIMAD, EKS OLE!

/Mari Uri/

.....

Loe edasi

Seal, kus on lõpetatus lõppenud,
ei saagi enam algus alata -
ja kui on tuju vanast õppust võtta,
võib möödunu ka maha salata -

et oleks lihtsam jälle sinna minna,
kus algused on kokku t .....

Loe edasi

Vihm vastu vaipa
teritab küüsi.
Küürutav vikerkaar
valmistub hüppeks...
Mustikas alles
roosakais õites
peibutab liblikat.



/Mari Uri/

Vaikuse kaja
kaotab aja –
kellukesi pudisemas
pilvedeist selgeist…

Lootus, lootus,
looda vaid
rõõmsasti!


/Mari Uri/

Kui tahad olla valitu,
siis ära ise vali.
Kui ootad väga kevadet,
jääb hingetuks su tali.

Pea meeles: kõige peamine
on lõpus - nii ka ees...
Ja tark on targu vagane
ka paradiisi sees.
.....

Loe edasi

Kokkuleppel
mindi lahku.
Vaikselt voolas veri.
Hõõgvel hinge tõmmetest
sai möllav Surnumeri.

Liiga pehmelt lasi lahti
haavu küntud pinnas,
vasest vaiad
valuvalves
sõlgedena rinnas.
.....

Loe edasi

Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.

Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.

Värvilisest
viker .....

Loe edasi

Südamel on serv,
on keskpaik, peidus koht.
Liig avatuna olles
suur kahjutuleoht.

Sest südamel on serv,
seal aknad, avat’ uks,
mis teatud kindlal juhul
peab jääma suletuks.

Sest keha .....

Loe edasi

Vanakesed seisatavad,
silmitsevad puid.
Noored pood'es pudukaupu,
autotarvikuid.

Silmates ja silmitsedes
kujunebki vaade…
Hoiab pilgu puhtana
su elu õilsaim aade.



/Mari Uri/ .....

Loe edasi

Hinged nagu sügavikud
kõikjal haigutavad,
endid üheteise sisse
ära paigutavad.

Suurde mahub ikka palju,
päris mitu väikest -
nagu kosmoses planeedid
ümbritsevad Päikest.

Kes mind .....

Loe edasi

Kingid mulle aega,
kingid mulle hetki,
kingid kinoskäike,
vaikseid rabaretki.

Kingid mulle käsi,
kingid mulle suu,
ülejäänud õnne
kohale toob muu...

Kingid mulle aega,
kingid mulle .....

Loe edasi

Sa oled mu põsepadi, mu mõnus villane sokk.
Mu üksik jalutuskäik. Mu pooleli lõngatokk.
Mu akna kodune vaade. Mu sajus krõbisev telk.
Mu auto taandatud iste. Maanteel mu helkurihelk.

Oled .....

Loe edasi

Räägi mulle
midagi head.
Midagi, mida
tunned
või tead.
Midagi, millest
tõsiselt hoolid.
Millestki, mida
ei õpeta koolid.

Näita mulle
midagi suurt.
Midagi kindlat,
mis meenutaks
j .....

Loe edasi

Ma ei pritsi roosidele
rohelise seebi vett.
Ma ei paku kassidele
julma palderjanimett.
Ma ei võta varjatut
ja ma ei anna järgi.
Ma ei hooma õnnetut
ja ma ei rooma järgi.
Ma ei mõtle pikal .....

Loe edasi

Üle oma varju
ei hüppa isegi valgus –
kuidas siis inimene?
Pärast lõppu
ei looda isegi algus –
kuidas siis inimene…?

Kuid päikesetõuse vaub
vaid seesama inimene,
maailmamuutmise .....

Loe edasi

Kindad rebin käest,
võru rebin suult,
laevukesi lasen
voolu allatuult:

minge, sõbrad, minge,
leidke oma tee,
koski, keeriskäike
ärge valige!

Minge, sõbrad, minge,
võtke otsetee – .....

Loe edasi

Uus maailm algas täna –
ehk veidi eilegi,
tõi tuppa kelmid varjud
ja valgust
teilegi,
viis käsipidi haldjad
taas villu metsasallu
ja juhtis loomad
tagasi
põllule ning tallu.

Uus maai .....

Loe edasi

Vihmapilv arvab, et
ägedalt sõuab…
Tuuleke puhub ent
nii, kuidas jõuab!

Tõelised tegijad
näha on harva -
nemad kui loodus on
kaitsevärv-karva.


/Mari Uri/

Armastuse sirge
joon,
sulle sikke-sakke
loon…
Alatasa ütlen sulle:
anna vaba pääse
mulle!


/Mari Uri/

Tulen, et minna,
lähen, et tulla –
pealtnäha lihtne on see.
Lähen, et tulla,
tulen, et minna,
pühkides palgetelt vee.

Lähen, et tulla ja
tulen, et minna –
harjutan loobumist nii.
T .....

Loe edasi

ärkamatult
märkamatult
tuul on pöördunud
sada päeva
järjepannu
jälle möödunud

seisan
vaatan
sirutudes
vihmavari käes
koitnud taaskord
Poppinsite
äralennupäev

sulen silmad .....

Loe edasi

Pimedaks, jalutuks, näotuks
võib lapsevanem su teha.
Moondada hinge ja oiu,
halvata kogu su keha.

Kuigi hoidma ja kaitsma
on määratud iga ema
ja pandud Päikeseks paistma –
kõiges või .....

Loe edasi

Hoolitsedes pilgu eest,
jäävad kortsud märkamata.
Hoolitsedes idu eest,
jäävad hirmud tärkamata.

Kõik, mis kasvab taeva poole,
tarbib meie vaeva-hoole.
Kõik, mis võtab juuri alla,
ne .....

Loe edasi

Sõber tuleb külla –
kohvi on veel soe.
Sõber tuleb külla,
päevi eal ei loe.

Sõber tuleb külla
juttu ajatama…
Sõber tuleb külla
elust pajatama.

Sõber tuleb külla,
lapsed üm .....

Loe edasi

Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.

Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata...

Valgusena varjudes
hoidub .....

Loe edasi

Vahel ilmub keegi nägu
minu teele minu ette -
keegi, keda ma ei tunne,
tekitades silmapette,

et ma olen armastanud,
olen temast hoolinud,
kogu elu tema teemal
kujukesi voolinud...

Kuigi m .....

Loe edasi

Ajapikku must ei ole enam must -
ta muutunud on mõnevõrra halliks.
Valgegi ei ole enam päris täpselt see...
Hall on teisenenud kullaks kalliks:

argipäevaks, mille iga hetk ju rõõmu toob
.....

Loe edasi

Kui sügav on sügav,
kui kauge on pikk,
hull ebanormaalne,
tark geenius veidrik...

On termini mullivann
uimastav-mõnus...
Hajus hinnanguaur
levib meeles ja sõnus.


/Mari Uri/

Kes on maine -
see on kaine.
Teised lille-laksu all
mööda sfääre tiirutavad,
kuu ja tähed
talde all.

Osad tullagi ei taha
ära maiseks, madalaks...
Kui ehk liiliateks valgeiks
või sii .....

Loe edasi

Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema soojad sammud, nagu peakski olema,
tema hoolas pilk, nagu
tubli põllumees,
toimetamas-talitamas, põll ees.

Korra päevas ikka meenub mulle ema e .....

Loe edasi

Lumehelbeke väike.
Su koduks on pilved,
su tee on nii pikk.
Tule istu mu aknal,
oled kaunis kui täht.


(Tundmata autor)

Suvi istub päikse sülle,
lillepärjas pea,
pistab varbad sooja järve -
sulistada hea!

Laseb lapsed jälle lahti
mõnulema randa:
nad ei jaksa terve aasta
koolikotti kanda!

Suvi külib .....

Loe edasi

Poolenisti poolitatult kiikasin su poole
silmanurgast, kui sa minu püüdlusi ei näinud…
Eristusid selgelt ülejäänud kirjust hulgast –
sinu otsinguks ja leiuks aega mul ei läinud.

Märk .....

Loe edasi

Sünnipäev või sünniöö – hakkab vaimu tunnitöö.
Algas sul’gi suund ja siht, igal rajal eri kiht…

Igal aastal visa Hing
hoiab hinge –
veel üks ring…
Kas ma jõuan, kas
ma saan .....

Loe edasi

Ma pole latv,
ei haljaskahar võra.
Ei tuulepesa,
viljalookas oks.
Ei lehekahin,
kooremõhnamõra.
Ei kasvusahin,
lõbus rähnitoks.

Mind pole näha -
olen liiga suur.
Liig liikumatu,
... .....

Loe edasi

Vähem on rohkem,
vähe on küll.
Vähe'st veel ülegi on.
Vähesest valmis sai
sinugi keha – kui
vähegi taipamist on...
Vast on.


/Mari Uri/

Hoolisin su'st enne
ja hoolin sinust nüüd.
Mu hoolimist ei peata
su vihkamisepüüd.

Tavaelu tuumaseen
pudistas need eosed...
Mina ainult luua saan
ellujäämisseosed.


/Mari Uri/

Oled kõike ise teinud:
ise juga juhtinud,
ise põrsalt lulli löönd või
ähkinud ja puhkinud…

Ainult ühte pole teinud –
teiste vastust vajanud.
Nemad omaenda tarkust
on vaid taga ajan .....

Loe edasi

Tere,
ma ei tunne sind,
aga tean su lugu…
Nagu oleks algusest
näinud inimsugu.

Tunnen ära kõik su pinnad,
sood ja sügavused –
kui näppudel loen üles
oma nõrk-
ja tugevused…
Na .....

Loe edasi

Südametest sobituvad kokku eluringid -
selle teevad lihtsaks, kauniks kalleimate kingid!
Mööda ringi kõndides Sa ise väikseks lähed...
Kuni särad kaugemaltki, kui kõik taevatähed!!!

.....

Loe edasi

Valu sünnib
südames
küünlaleegi särast…
Armastus
see püsib veel
vaid selle valu pärast.


/Mari Uri/

Sa ei tohiks mõeldagi neist asjust, millest räägid
minuga, kui mitte keegi kuskil pealt ei näe...
Tegelikult tahaksin vaid olla vaikselt kõrval,
tasakesi südameni libistada käe

ja silitad .....

Loe edasi

Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.

Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.

Kas .....

Loe edasi

On asju, mida ütelda ei tasu
mitte iial
mitte kunagi…
Nagu võlad, mida sa ei tasu -
need omapäi ei kustu kunagi.

Nii jõuluvanad toogu
õiged kingid
ja tohtrid ravitsegu
õiget haigust. .....

Loe edasi

Sa tulid unes –
palud lambi läita
ja leinates
silm veega täita.
Ma pole ema
ega eksist arm,
vaid noorusmälestus –
ammune lavasarm…
Kuid praegu tunnetan,
et hoiad minust…
Kaost enn .....

Loe edasi

Keegi peab sõtkuma leiva.
Keegi peab tassima vee.
Keegi peab lausuma palved.
Keegi peab siluma tee.

Sammhaaval treppi pühin,
üles ja alla viib see...
Koju ja kodust välja,
ümbert leekiva .....

Loe edasi

Ära võta südamesse
teiste tuhat asja.
Ole ise otsustaja,
mida, kuidas, kas
ja
üldse tasub ligi olla
ahjule, mis kuum…

Kitsas siibripilu.
Avar ilmaruum.


/Mari Uri/

Olgu suur või väike maja -
õnneks sama vähe vaja:
lauda, tooli, riidekappi,
tasku veidikene pappi...
Voodit, kuhu tuleb uni
laste tuppa tulekuni!


/Mari Uri/

Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui vesi pole kastmas,
närtsib taim.

Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui valgus pole paistmas,
närbub taim.

Tolm ei ole mustus,
meel ei ole v .....

Loe edasi

Kogen seda maailma kui
hammustatud õuna:
keegi kuskil söönud on
tasuta kõik lõunad...
Keegi kuskil ikka on
vastutusest vaba,
oma aia sulgenud
väravatel taba.

Loodusel on suurim lootus, .....

Loe edasi

Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et olen igas olukorras
õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea –
sellest ajast peale ma suudan säilitada meelera .....

Loe edasi

Ma suitsetasin, sest
ei tundnud sind.
Nüüd vaatan eemalt tühja tikutoosi.
Aeg seisab, kuigi
leierdamas kell,
kus seier võtab järjekordset poosi.

Su iha tätoveering
minu kehas
kui täna .....

Loe edasi

Kerged silmad,
soojad käed.
Sügav põhi,
kõrged mäed.

Pidulikkus.
Kodukootus.
Pühalikkus.
Vaikne ootus.

Valge lumi...
Jõulutähed.
Enesega
kokku lähed.


/Mari Uri/

.....

Loe edasi

Päike tõuseb jälle varem,
paitab metsa,
aitab linna.
Nüüd on kõigil,
kõigel parem -
taas saab
suurte sammudega
valgusesse minna!


/Mari Uri/

Üks soov – mu soov,
kui sajab tähti
või lund:
et Hing
– me hing –
näeks elu kui
ime-und…


/Mari Uri/

Lõpuks ometi maailmas muusikat on,
mida minagi
kuulata tahaks.
Ometi lõpuks maailmas tühjust on,
mida minagi
täita tahaks...
Lõpuks ometi maailmas pidusid on,
kus minagi
tantsida tahaks! .....

Loe edasi

Jäälillede lehviku
avab tuul
hilissügisekuul -
oh, milline ilus
mõista-
tus!


/Mari Uri/

Seda tühjust ei täida need mäed,
seda tühjust ei määratle orud.
Seda tühjust ei tervenda käed
ega tühiste laulude jorud.

Seda tühjust ei kosuta liuad,
seda tühjust ei paranda haud.
.....

Loe edasi

Kastani lapsele patja
õmbles kord hoolitsev ema.
Kahjuks on väikese seiga
praeguseks unustand tema.

Hoidis küll öösiti ärkvel
kõva ja kentsakas muna -
kiirgas kuid kummalist lumma
väl .....

Loe edasi

Raamat räägib sinuga
kasvõi mitmes keeles,
hoiab inimpõlvesid
märkidena meeles.

Annab sulle juhiseid,
kuidas jääda teele
või millal tuleb tõmmata
seifilt põllu veerde;
kuidas panna .....

Loe edasi

Hall kivi
värvikirevas aias
näib kõigest kaunim.


Kalju Kangur

Laps on kristall -
ülasvalge helves
Taevast
langenud Maale.

Kes näeb,
see teab:
kes vastutab,
see peab

sulama
südameks.


/Mari Uri/

Tali oli taevas,
nüüd ta jälle maas -
tema lõppu pikalt
saame loota taas...

Seniks sooja teeme,
piparkooke sööme,
pidupäevil naerusui
üksteist üle lööme!


/Mari Uri/

.....

Loe edasi

Ärkan elule
kasvaval kuul,
olen ladvaõun
pirnipuul,
räägin siilide-
usside keelt,
olen alati
oma meelt.

Ei ole ma
erudeeritud,
teadusteostest
maha kopeeritud,
kirjatükkidest
üles .....

Loe edasi

Veereb pisar naerusuine – laulab.
Lendab liblik lapikuine – laulab.
Paistab päike piksepalgne – laulab.
Keerleb karussellikujur – laulab.

Meil ei ole mõõtu majas – laulu,
raamatute .....

Loe edasi

Väga paljudega
me maailmad ei kattu,
justkui oleks horisont
mattund lumesattu.

Mõnedega siiski vahel
ühtib piirijoon...
Neile jõulupühadeks
kommikoti toon.

Kellega ent jagamas
ma sam .....

Loe edasi

Minu suurimad vead
on teinud mul
kogunisti
suurimat head.

Minu nii-öelda
suurimad sõbrad
on lõppeks olnud
kokkuvõttes
need suurimad tõprad.

Minu sisemine hääl
on kostunud ka välj .....

Loe edasi

Tuli praksub põleda,
kaotab tunde kõleda.
Süda sütevahina
hoiab loitsu tahina.

Hoia, keela, imesta –
ikka veel ei pimesta
puhas valgus valejaid
siiraid mitmepalejaid…

Võta, jäta, .....

Loe edasi

Kas ma olen valmis
ootama ja lootma,
andestavaid mõtteid
järjest juurde tootma?
Kas ma ikka tahan
lasta käsi rüppe,
kuniks sina jaksad
teha ka kord hüppe?!

Valgus-aastad vahel,
erineva .....

Loe edasi

Kes mind tunneb,
kes mind teab,
see ka rohkem
kalliks peab.

Ristis koivad,
käed kui kringel,
olen vahel
anti-ingel -

aga tõesti
väga vahel:
siis, kui kõigun
jalgel kahel,

kui on .....

Loe edasi

Kohvreid pakib sinu mees,
kel äkki lapse-põlved alles…
Parem ära seisa ees.
Uks hinge-pärani tee talle.

Kui tal ei ole liivakasti,
milles mängust unistab -
las ta minna, kuni elu
teis .....

Loe edasi

Luuletus on
põlemine,
hinge õrna ohe.
Luuletus võib tulla kaua,
ilmuda võib kohe.

Luuletamist pole vaja
ette õpetada...
Hindamise-võrdlemise
ka võiks lõpetada...

Süda räägib - .....

Loe edasi

Kuigi palju asju tean –
kõike ikkagi ei näe…
Väga vähest meeles pean,
alles hoides eluväe.

Lõuendile kõik ei mahu,
osa jääbki pildi taha…
Ette võtan riidetahu,
millelt värvid .....

Loe edasi

Parim osa meist
on meie lastes –
nende kerges
rõõmsas
hoogsas jala-astes,
nende kirkais
helgeis
puhtais särasilmis
töise argipäeva tõsielufilmis.

Parim osa meist
on meie kätes – .....

Loe edasi

Ümber ilma reisides
kohata võib teisi, kes
üldsegi ei reisi
ega kohta teisi.

Läbi linna marssides
näha neidki varsti, kes
üldsegi ei marsi,
hoides lipuvarsi.

Kas vaatlemine sama on
.....

Loe edasi

Emade päevad ja
emade ööd...
Lõpmatud hooled ja
lõputa tööd...
Suurimad rõõmud ja
helgeimad teed -
et oleks sul mõtteis ja
meeltes vaid need!



/Mari Uri/

Silmapõhja peegeldus
pilkupüüdev pilt:
pilvevatis päike ja
Amsterdami silt.

Mõnikord on vajalik
lihtne otselend…
Kannad oma pagasit,
kuni leiad end.


/Mari Uri/

Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikes .....

Loe edasi

Lahtise käega
plaks
kajab kaasikus
kaks.

Lahtise käega
laps
puhub pillilood
muusikaks.

Lahtise käega
laps
loob pildimaad
elusaks...

Lahtise käega
paps...
voolib savigi
pirukak .....

Loe edasi

Tuli külla Olevik,
"Meelerahu" kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!

Tuli kü .....

Loe edasi

Näen rohkem kui
valgus ja vari.
Tunnen rohkem kui
suhkur ja sool.
Mu nimi on
rohkem kui Mari.
Ja peidus mu’st
rohkem kui pool.

Ei kuulu ma siia,
ei sinna.
Nii tean ühte
saladust:
s e .....

Loe edasi

Varem meeldis kapten -
nüüd meeldib tüürimees,
aga endal etelda
mul küll ei meeldi ees.

Varem meeldis kapten,
nüüd meeldib tüürimees,
sest kaptenitel nina
na liiga pilvedes:

on l .....

Loe edasi

Maailm on nii suur,
sina nõnda väike.
Madalal on kuu,
kõrgelt paistab päike.

Pimedus on taga,
valgus särab ees.
Uneleb või magab
sisu vormi sees.

Maailm on nii väike,
sina juba suu .....

Loe edasi

Elu
nagu sõnadeta maal
poolkaares amfiteater
milles pole ühtki rida
vaid lava
ümber piirab rõkkav saal
sel ootad
valmistud ja ootad
ei-tea-mida

Leib söödud
vist jäi määrimata või .....

Loe edasi

Kellelgi on vaja
sinu luuletust,
tasuta ja vaba
pinde puudutust…
Hei, ma olen ka
täitsa muidusööja –
lahe inimene,
liblest kellalööja!


/Mari Uri/

Mustlasele julgelt vannun:
mul ei ole raha!
Kadedaks ja valelikuks
sõimab vanapaha.

Kuigi minut tagasi just
pidas ausameelseks,
lootusetult lahkudes
sai tädiks kibekeelseks.

Mustad silma .....

Loe edasi

Kunstinäitusel näeb kunsti,
lavalaudade peal lusti,
aga elumere lainel
kohal pea ka pilvi musti.

Suur on soov ja
suur on tahe
jõuda kuivalt üle lahe…

See ei ole võimalik!
Liig märg .....

Loe edasi

Ma mäletan, kui tegin
lumememmi.
Ja nendest pisarsilmi lahkusin.
See oli siis, kui hoidsin emal käest,
kui isa kaenla alla mahtusin.

Nüüd hoian hoopis
oma sõbra käest.
Ja memmele teen .....

Loe edasi

Mida ma kaotan,
kui ma ei võida?
Kuhu ma jõuan,
kui üldse ei sõida?
Kellega räägin,
kui vaikib mu suu?
Kuidas ma valin,
kui huvitab muu?

Haaravad pihud
hoidmas on liiva.
Pudiseb .....

Loe edasi

Toetuda tuulde
on tore.
Lükata mäge
on vahva.
Lõbus supeldes kohata kalu
ja mitte vees
vehkida kahva.

Soovide sambad on kõrged:
tahavad seda ja toda…
Kaks halgu vaid süttivad kõrvu .....

Loe edasi

Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:

kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
.....

Loe edasi

Oled suur ja sügav,
lai ja kõrge, vaba...
Aga nagu teistel,
ainult üks on naba.

Selle ümber tiirleb
sünni elulõng -
kõige ette, taha
ulatub ta hõng.


/Mari Uri/

Muretsemishaigust
minu lastel pole –
kohutavalt kaunis
kõik, mis tundub kole…

Tapeedinarmad seinal –
ära neid küll puutu!
Kriiditeoseid täis
mitu kipsplaat-ruutu…
Ruuduline pihik .....

Loe edasi

Alguseks piisab valguseringist.
Tutvuseks piisab pisikesest pingist.
Tujuks piisab väikesest kingist!
Aga õnneks piisab
tundest mingist…
Sinust ja minust.


/Mari Uri/

Kolm lonksu vett.
Kolm tilka verd.
Kolm risti teel.
Kolm maad
ja merd…
Üks üllatus.
Üks viljaring.
Üks armastus.
Üks rahus hing.


/Mari Uri/

ma põlen
kui tuli
su soojus
mu poole
ma sulan
kui lumi
on langenud
maha
see esmane
süütus
on vaadatud
uni
kuid kestab
ning ulatub
aastate taha


/Mari Uri/

Teed ja rajad ristuvad,
rappa-sohu kiskuvad.
Vabam oleks lennata,
õhku mööda rännata.

Tuul ei oota,
vihm ei püsi,
rahehoog ei luba küsi…

Mina
ainult vaatan –
kogu ilma jaatan!
.....

Loe edasi

Koduaknas paistab
jõulutuli.
Kust see soojus, valgus
sinna tuli?
Seal ei ole vara, rikkust
kapi kaupa,
säravat ja krõbisevat
mapi kaupa...

Soojus tuleb südamest, mis
oodanud.
Silmadest .....

Loe edasi

Ja päike tõuseb idast,
loojub läände.
Tee pöörakuni sirge,
siis teeb käände -
ning keerab ette hoopis
teise pildi,
mis ära muudab eilse
hinnasildi.

See oli kõigest
täpselt sinnam .....

Loe edasi

Läheb mööda seegi päev
ja seegi öö.
Tehtud saab vaid
kõige pakilisem töö.
Rutt on varastanud kogu meie
aja...
Paari tundi oleks julgelt juurde vaja

öösse, päeva,
sinu-tema vahele .....

Loe edasi

Metsas korjad marju,
mis sinust kaugemal.
Lähedased – nemad
on peidus lehe all.

Sestap küündi ikka,
sirutades käe -
kuid astu hästi tasa,
sest mind sa ju ei näe…


/Mari Uri/ .....

Loe edasi

Hobused, kel pööris viltu –
need on veidi perud.
Inimestel samamoodi.
Sarnased on elud.

Kuigi igaühel oma
teed ja tegemised -
kõigil kaitseingel õlal…
Vaenlane või sõber.


/Ma .....

Loe edasi

Kõik on koos ja kõik on lahus -
nagu valges vannivahus
mulli kõrval teine mull
omaette
hunnikul…

Püramiide ehitada,
nende otsast lehvitada
kas on ikka tulus trikk?
All on ainult
süga .....

Loe edasi

Teatud pimedast-tumedast
mine alati mööda –
nii nagu omade väravast,
millesse eales ei lööda…

Kes paistab, mis paistab ja kuidas
olgu sul küsimus ainus.
Kummargil pea hoia püsti.
V .....

Loe edasi

Sügavust kaevates
ei kaevelda pinnapealsuse pärast.
Kõrgusse pürgides
ei naerda madaluse üle.
Loodusele toetudes
ei unustata.


/Mari Uri/

Kinnisilmi köiel tantsin –
nii on ohutum,
kõrgustesse pürgimise
võime tohutum.

Tunnen ainult oma keha,
ajas antud rada,
kustumatut soovi elu-
hirmgi ületada...


/Mari Uri/

Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu lähen siit
kurvi taga olemas ehk
mõni mõistlik viit

Palju kordi
olen juba
liialt kaldund teelt
kuigi mõistan kosmopoli-
tiivselt mitut keelt

Jaga mulle .....

Loe edasi

Karukell on karvane,
kurekell on sinine,
liivakell on kollane,
päiksekell on kullane.

Elektrikell on numbrine,
tik-tak-kell on aeglane,
jõulukell on kelluke,
uksekell on tilluke.
TIRRRRRR .....

Loe edasi

Arvasin, et olen kõike näinud -
põrgu koopaid, taeva väravaid...
Hetk hetke kõrval targemakski läinud,
kui säilitanud silmi säravaid...

Arvasin, et olen kõikjal käinud -
kõndides võ .....

Loe edasi

Kasetüdruku
kollased patsid,
kastanipoisi
vallatu suu.
Poolpimedus, poolvalgus
laternate all.



/Mari Uri/

Ükskord ma paistsin väljast,
kuid muutusin kordades
seest -
ja enam ei tuntud mind ära,
kui vaadati tagant või eest -

ära tundsid vaid need, kes kõrval
käsi hoidsid ning toetasid õlgu .....

Loe edasi

Heegeldades silmi loon,
vahel pilutan või koon.
Oma päevi ritta sean…
Aga ainult tänast tean.

Vahel tõmban kudumi
üles nagu udu, mis
kuskil tekib,
kuskil kaob,
elust igavikku vaob... .....

Loe edasi

No ei ole minu tase
pauk-rakette lasta,
ennast vahetpidamata
kullapurru kasta.

Mulle sobib kõndimine
mööda seinaääri,
saabastesse topituina
hoida püksisääri.

Miks peab elult pigist .....

Loe edasi

Imeilus talveilm,
paitab lumehelbepilv.
Maas külma hingeauru sits,
puu okstel pühapaiste pits.

Kus imetlus ja ihkamine,
seal pärastpoole vihkamine...
On kaunis luuleline keel,
kuid vaikne .....

Loe edasi

Esimesed katsetused
põletasin ära –
ma ei ole ometi
nii nõrk ja tundeline…
Olen parem neljajalgne
(jooksen kiirelt ära),
läbipaistev, keeletu
ja kana-värvipime.

Aga värvilisteks j .....

Loe edasi

Naeruseid suid ja kallistavaid käsi -
ja et Sa sellest kunagi
ära ei väsi!




/Mari Uri/

Siruta käsi –
ja seal ei ole kedagi.
Ulata käsi –
ning tuhanded haaravad sellest…

Anna lihtsalt oma käsi.
Sõber ju ei häbene
h o i d a.


/Mari Uri/

On inimesi, kes ei mäleta…
On neid, kes mäletavad
hästi.
On inimesi, kes ei mäleta
ei head, ei halba –
mitte midagi…
On neid, kes mäletavad hästi
nii head kui halba – kui ka sedag .....

Loe edasi

Kõik pingutused, mis ma tulles tegin,
need läksid ära minnes jälle luhta,
kuid mis ma ikka rusikaga vehin…
Ma parem ette võtan platsi puhta.

Külg külje kõrval möödumatu tundub
nii a .....

Loe edasi

Liivakellal laskem minna
oma liivast rada.
Pole vahet,
keda, millal
ja kus armastada...

Aga sulle
ütlen seda:
mul on oma rida -
tee, mida mööda minnes
sind
hea on meenutada.


/Ma .....

Loe edasi

Valu on varjatult
heidus,
välise vaate eest
peidus.
Salaja südameid
söövib,
unede rahusid
röövib,
päevasid lühemaks
veab,
elude rikkusi
neab…

Valul on tuhat palet,
miljon tõd .....

Loe edasi

Meelerahu –
meelepete!
Udukogud
silme ette
loob see rahu,
loob see meel…
Ole valvas
oma teel!

Meelerahu –
kaljurahn,
mida paigal hoiab
pahn…
Või rahu – pigem
elu liikuv,
sü .....

Loe edasi

Tähistamaks riigihanget
pugisime torti -
õnneks oli valida
meie lemmiksorti.

Nüüd hakkan iga asja puhul
looma väikest pidu...
Kui muud ei jõua - vähemalt
luuletan neid ridu!


/Mari .....

Loe edasi

Päike, päike, päevakera,
ahendad me silmatera,
kissitad meid kurdudesse,
jagad varjumurdudesse.

Päike, päike, päevatera,
lähedane kauge, era...
Oled jälle meie valdus,
iga taim su poo .....

Loe edasi

Mulle meeldib metsik meel,
vallatu ja vigur –
võrrirada kruusateel,
kus ei võta pidur.

Kuigi ise poeksin juba
kella kuuest voodi,
mõtteis olen nendega, kes
võlle veavad loodi.

Olen � .....

Loe edasi

Ma ei tahagi olla nii ilus,
ma ei tahagi olla nii hea,
ma ei tahagi pettuda tõdedes,
millest nagunii miskit ei pea.

Ma ei tahagi olla nii sile
kui tsirkuseks klantsitud kloun -
on pirnilgi pu .....

Loe edasi

Ämmamamma kaebles, et mul pole üldse väge –
kas selja pööranult saab tõesti silma vaadata...?
Olen hoolsalt varjanud veealust jäiset mäge,
mis hakanud on viimaks sinu paistel sulama.

M .....

Loe edasi

Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest -
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?

Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi .....

Loe edasi

Väiksed asjad suureks puhud
nagu seebimullid,
sigadele ette söödad
puhtad heinarullid,
tühjad asjad täis kõik teed,
ajad upakile –
väärtuslikud minutid
jätad ripakile…

Kui ei te .....

Loe edasi

Kui on majas liialt kära,
saada lapsed kodunt ära -
seinale siis mõtle päike,
väldi üleliigseid käike!

Kui on jälle liiga vaikne -
jäta diivan nurgapaikne,
kutsu pere tagasi
ja ela .....

Loe edasi

Homme on maailma lõpp -
või on homme maailma algus?
Hommikul kammida tukad
või säilitaks paruka salgus...?

Oh peeglike-peeglike, ütle,
kes sellele vastama peab,
mis järgmiseks inimkond k .....

Loe edasi

Oled oma kõrgeim mõte,
oma tegu madalaim -
oma patt ja
oma püha,
oma ilme avalaim.

Iga sõnagi, mis lausud,
loob su elu alused -
saduldab su igaviku,
kuhu sätid jalused.

Iga laulgi, m .....

Loe edasi

Päris-elu juttudest on kirjutatud maha –
mida aurab õhku, seda sajab maha.

Hoogu anda vastuvoolu
võtab naha märjaks…
Lilled iseenesest
ei muutu põimund pärjaks!


/Mari Uri/ .....

Loe edasi

Õppisin, et vahel pole vahet,
on puudutus käel külm
või hoopis hell,
kas hindan sinu omadust
või tahet
või seda, mida lasub südamel...
Ehk seda, mis on varjul südamel.

Õppisin, et ti .....

Loe edasi

Ole lootusetult hea,
kes näeb ka
pimedas,
toetab küünarnukist
ajas libedas,
hingab õhku välja
igas olukorras,
taob ka kaoses rauda,
kuni kõik on korras...

Ole, palun,
lootusetult
he .....

Loe edasi

Juba mitu aega tahaks muuta oma nime,
seinte peale kratsida või puusse lõikuda…
Grafitina pritsuda, kui väljas kotipime,
olematult kaljunukilt alla hõikuda…

Veel tahaks hüpata su voodil .....

Loe edasi

Porilaselgi on süda,
tuksub lakkamata,
koduteegi jalge all
käima hakkamata.

Olgu kõigil ilmas siin
oma lennukaar -
oma pesa,
pirukas
ja selge silmapaar.


/Mari Uri/

Ilma vastutuseta
elu nautida ei saa…
Prügimäel ei ole lõbus,
isegi kui oled kõbus.


/Mari Uri/

Ja jälle külvan ma neid porgandeid -
ja jälle peenras hernest tokitan!
Ja varsti jälle pakilehve seon
ja ennast sünnipäevaks lokitan...

Nood, kellel päike aina krooni kohal,
ei saagi saa .....

Loe edasi

Avalikud tegelased
salamisi unistavad,
solaariumide mausoleumes
ilumahlu pruunistavad.

Küll on raske, kui ei tohi
kodu-uksi paotada,
vaid tuleb õigeid näotalonge
teatud nurgal jaotada.

.....

Loe edasi

Ma tahaks teada,
mis siin kasvaks
ilma minuta,
kui kõrgeks sirguks lepp
ja oblik
sinuta,
kui mitu lille avaks oma punga
meieta,
kui palju pajusid lööks pilli
ilma teieta...

Ma tahaks te .....

Loe edasi

Kriitiliste kriitika
mind ei huvita -
poldid ülearused
ilma kruvita.

Kurja kulmu kortsutus
ka ei puuduta -
tagurpidi väntamisest
heaks
ei muututa.


/Mari Uri/

Hoolimata hoolikusest
ringidesse satun,
mõistmatuse sulgedega
aegamööda kattun...
Pritsides ja puristades
väljapääsu otsin,
suhu-silma-kõrva taha
mattund ehmeid trotsin...

Võtke ära .....

Loe edasi

Peatusteta ringi-rajal
asja kohtab mõnda,
inimest või lemmiklooma,
keda hindaks nõnda:

M i n u l e. Ma igal ajal
seda võtaks sülle,
kallistaks või silitaks või
lihtsalt tõmbaks ülle. .....

Loe edasi

Tulen maalt ja
olen räämas –
puhas nagu pühak,
“Ripsmetušš jäi kapi peale,”
vabandades üha.

Ei taha enam kontsakingi
peale ühte padu,
mis mu täitsa puhtaks pesi:
su
pilgurahe .....