Uneüürike
Taevas nutab maa kohal
üsna, üsna lähedal.
Upitan end üle taevakaare
leian rahu vähemalt.
Vatine on taevalaotus
kõik mured valguvad laiali.
Pole pisaraid ei nuttu
aeg kaob ära kuhugi.
Kõik on juba meelest läinud-!
Olen maa peal tagasi....
8
08/11/2022
Elu
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud