Vihm
Vihm on võtnud enda alla
kogu taevalaotuse,
kapast aina vihma kallab,
varjates kuldse päikese.
Terve päev on vihma päralt,
ladistab ja ladistab,
aga minul nägu särab,
vihm ju loodust puhastab.
Kõigil meil on vahest hetki,
kus hing igatseb ja süda kurb on,
siis nutuvõru suu peale laskub
ja pisaraisse silmad upuvad.
Kuid siiski pärast vihma paistab päike,
missest, et vihm on visa minema.
Taas päike särama lööb jälle,
saadab kuldse läike üle kogu maa.
2
15/03/2023
Igatsus
Järgi luuletajat
