Võõras ja vägev

Võõras ja vägev
taevast ta tuli
pudenes pilvist põikpäine
kippumas kohe ka kuningaks
võttis valla valitseda

Ei kõhelnud koha kommetest
sidumata seadustest
kirjamata kokkuleppeist
tegi tahtmised tähtsamaks
sellist on naised alati tahtnud

Varem ei võideldud vägisi
katsuti kaaluti kavalalt
sortsid seoti sõnadega
vanatühjalt võeti võlgu
vaja siis vannuti valetki

Taevast tulnu tuld ja terast
maitsesid mullused mõrtsukad
vaenlane visati välule
sortsid suruti sohu
käredad eided imetlesid igatsesid

Saaks vast sellest silmarõõmu
kange koikukaaslase
muistse murdja mehe majja
tõuseks tugevamaks tõug
nutsid neitsid naerunäoga

Kuidas koju kaasaks köita
põllepaelad põimiks pähe
kipuks kangelane kosja
talutütrel tanu tooks
valutati jõudsalt päid

Häbi hiilgavate hoovis
peeneid preilisid ei puutund
tähtsad tütred tõrjus ära
prominentsed piigad põlgas
võttis vaese vabadiku

Mõelge- mõistke mehe mõtteid
silmas sirgukesest sirgund
tahtis tedremunast tulnut
väetit vanemata vaest
lükkas ehtsad ihud ära

Saamatajäänd sisistasid
vaikselt vängelt vandusid
ootand ootand orvuvõtja
tedretütre talitaja
küllap ka kunagi kahetsed

Võõras ja vägev
ei kõhelnud koha kombeist
lubas linnupojal laulda
tedretütre tarre tõi
Ehin* teab kui õilsa õie

Muistsed maa ja metsa mõrsjad
ahastades andsid aru
viletsa võtsid ja vääritu
põlgasid paremad palad
mis sa sest sirguksest saad

Saime ehtsa eesti ema
tugeva ja terve tõu
Kalevite kange kaela
Linda lahke lihtsa loomu
oi olid need õiged vast kadedad

* Kristiina Ehin on ka tedremunast tulnud (autori märkus)

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard