Kiituse jõud

Meenutan toda puhku,
Kui keegi ohtralt mind kiitis,
Tundub, et leidsin kergeima viisi,
Kuidas lasta rõõmul puhkeda...

Need mõtted kurjad, jõhkrad,
Panevad riknema päeva,
Siis kiitus torkab pähe,
Ja viskab neid peast jõkke.
Igal omal sammul,
Vaibumatu kahtlus ligidal,
Tean, ei paista see pidevana,
Kuna kiitus tuleb kannul.
Jällegi õel sisemonoloog,
Julmalt hirmu minul loob,
Lausungit elustan – ootan,
Senikui seda ära toob.
Mõttevoost pahadus eendub,
Mind liigutab tugev veene,
Kindlasti kõik ümber kujuneb,
Kaunis kiitus mälust ei unune.

Mõtete sunnil peas kajab,
Kindlustunnet peale ajab,
Vahel ise lõpuni ei taipa,
Kuivõrd tegelt välja aitab.
Sõnad soojust uhkavad,
Just südamesse jõuavad,
Tunned ennast nii uhkena,
Kiituse jõud on hindamatu jõuna...



Ületamatu tahe kordi sagendada,
Kordi, kui elevus justkui ei kõiguks,
Ning mil saab pahadus tagandatud,
Vähemasti lühikeseks ajalõiguks...

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard