-

Täiskasvanuks saamine toimub elus ikka nii, nagu on toimunud kõigi eelnenud põlvkondade juures. Läbi valu, läbi pettumuste maailma, inimeste ja aja suhtes, milles elatakse. Esimest korda põdesin seda nn maailmavalu pärast 12.kl. lõpetamist. Lapsepõlv sai korraga otsa. Paradiisiaeg, milles elasin samuti.
See, et kõik möödub, miski ei jää alatiseks, isegi armastus, tekitas säärase valu, et mine või hulluks.
Õnneks ei lasknud elu ja mu hing ning vaim sel juhtuda. Elu ahnus sundis mind ronima küünte ja hammastega sellest valu hiigelaugust välja.
Anna elule pihta! Tegutse, tee midagi nii oma käte kui vaimuga, kuni sellest tekib vajadus, harjumus, rutiin, mis aitab päeval koos püsida. Mina hakkasin ülikoolis õppima, tahtsin saada ülikooli kaudu teada tõde elu, inimeste ja maailma kohta. See, et mu ümber olid samasugused otsivad hinged, kes lisaks otsingutele ka üksteisesse armusid.. Andis elule maitse ja sära.
Armastada, kasvõi ilma vastuarmastuseta, ükskõik, mis moodi, on alati parem, kui üldse mitte armastada. Nii et anna elule pihta! Mitte ära istu valu pehmes pesas, vaid roni välja. Aga seda peab tahtma. Iseenesest sellisest august välja ronimine ei teki. Tahe peab olema ja tegutsemisvalmidus selleks. Luuletuste kirjutamine on üks võimalus selleks. Aga, kui see loob juurde maailma, kus on ainult valu, puudub rõõm (rõõmu otsimine, maailma avastamine), siis jäädakse oma hinge ja maailmavalu lõksu.. Millest välja saada, on.. oh, kui raske. Jõudu ja tahet selleks!