tähevalguses, aknaserval üksi, taevast lummuses loojub silmist ilu, peegelpilt ja killud, olevik ja hirmud, verest tühjaks tilgun
sa tuled öös nii hurmav ja lööv seiskud, kus vaikuse karjed siinses miljöös oled maailmate vahel ebareaalsus ja pahed lõpuks sosinal lähed
valu, mul on kahju sinu piinade eest valu, mul on kahju sinu läbitud teest valu, oled mulle ainus tean, et kunagi ehk vaibud
ma ei jaksa kuulata seda tumma hirmu, mis sööbib mu hinge kuni lõpuks on pime, räpane, vastik ja kõle pilgeni tühjusetus - ja veel lõputu, lõputu on see
loobumine ajast, kurbmõtetest, kus sajab uppumatu vaev, üksildus ja raev kuhu minema pean, et keegi siin, mind veel vajaks?
see deemon, see tunne, on võtnud mu hinge ning visanud tulle upun seal valedes rähklen ja karjun deemon ei halasta, uus noos, mis parata siit ei ole pääsu, siia ma jään selles ajutises tundes, mul seotud on käed
mõistmatu igatsus, ootus kelleks ma küll moondun kuid kas on üldse lootust minna vastu voolu, kui ei tunne ma enam end
see peidik, see imelikkus värisev keha, silmad on jäes surmalikkuses unes sa näed kus on mõistus, ühenenud väed surmainglid, vaakumis on käed ajatundetuse lõksus ma ei näe
Viimane valgus öös nii punetav ja kuum see oksal ripub, mil vaikind’ on meretuul puuokstega ühes, tumehalli taeva all kas siin olla veel tahan olla hirmunud, paha kurvastan, vaatan maha ja magan
tundmatuselävel teadmatuse järel olematusse ilma leidmata linna peidetud vastused kel julgust on minna
Järgi
Järgi
