Luban, et..
kunagi, kui targem olen, panen sinu loodi
püsivuseks kaitsekihi ümber kesta koon
nõnda sünnid uueks end ja tunned isemoodi
teen su õnnelikuks, tähed taevast alla toon
armastama hakkad end, näed rahu peegelpildis
ülistad realistlikult ka elu pahupoolt
vanutame traagelniidid kauakestvaks vildiks
kui keemiline puhastus su üle kannan hoolt
avan mõtlemisepuldist uksed, mis jäänd lukku
ehk mõnda aega peangi olema vaid mina hea
hoian imeõrnalt sind kui portselanist nukku
meeleldi jään kaelaks, mis saab pöörama su pead.
Heliriin Puistamaa
21/05/2011
Armastus
Järgi luuletajat
info['ät']luuletus.ee | Privaatsuspoliitika | Luuletuskast kodulehele | RSS | Sitemap | Otsingud