kirjutamine

pole elavat juhan liivi, pole stiili, pole riimi, pole feeli
see lause on kõigi nende vastu, kellel siin on jaksu aga valitseb tugev ideede nappus
peaks õppima parimatelt
luule on osa minust
kuigi tglt aastal kakstuhatkümme, polnud mul esinemise vastu tõmmet. olin häbelik.
tahtsin lihtsalt ennast mõtetega privaatselt tunda ja kartsin isegi klassi ees mõnda luuletust ettekanda, arvasin et keegi ei saa aru minust.
aga nüüd olen õige tüüd. räpin rohkemate eestlaste ees, kui soome töölisi saabub üle vee.
kui ma olin noor. olin fänn meie mehe igast loost. nüüd olen ise hoos
jagan rohkem sööte kui beebi ema kõhus lööke
mu stiil vahetub nagu trans, see on täppis. pole biseksuaal, olen intellektuaal räppis
See on nagu kristlane tõmbab nietche ideedele kriipse
isegi kui ma ütlen midagi valesti
ma tean et kogu sfääris käärin kuni läheb nii heaks et välja valamist väärib
pole süsimust, aga siin olen professional ja selles pole küsimust
kui ma ründan. pole ühtki armeed ümber, kes suudaks seda tagasi hoida
pean edasi minema. enesetunne on läinud nii põnevaks nagu oleks cinemas.
ja pimedas ma olen nimetu tigedus. südametu libedus. kibedus
tööl ma olen tuntud kui numbrimees. avasta mind ja tule ütle kes on juba kõigist ees.
järgmine kord kui ma riimin. ma olen vale. millal iganes ma freestylin tunnen ma ennast nagu kohtupingis ootamas et likid, isegi kui eksin, ütled ikka et ma olen sittaks metsik.
ma vihkan kui riim tuleb riimi pärast.
püsi lainel, päris räp pole kaugel, tuleb jälle peale puhkepausi

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard