Muinasjutt Printsess Isemeelsest....

Kaugel mägedes kesk kõrget pilvepiiri..
Elab neid, kel sulnis naeratus ja sarm…
See on imearmas Printsess Isemeelne…
Nagu Kameeleon kes vahest kalk ja karm…
On selles kuningriigis ammu omad kombed…
Ja keelust üleastujate karistus on julm…
Ei printsess ühtki otsust teha jäta homseks…
Seal andeks palujate saatuseks on surm….
Ka mina kõndisin kord kurikuulsat rada…
Mis läbi metsa kauni lossi poole viis….
Mul oli jäänud ainult samme teha sada…
Kui sellelt rajalt lõpuks vääratasin siis…
Nüüd vangikongis ootan kurvalt oma saatust
Käin läbi mõttes oma maise elutee…
Ennast nean ja oma elu viimset vaatust…
Miks nõnda kurvalt lõppema peab see….
Sel muinasjutul olgu lühike moraal…
Ei tasu püüdma minna unelmate neidu….
Las üles leidmata jääb kauge Püha Graal…
Eks naisi kodumaalgi sama kauneid leidu.....

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard