Andrus Hieronymus

Üks siivutult vallatu mõte…
Toob silmad sädelust täis…
Nii väikene kelmikas võte…
Ja on päästetud päeva päis…
Pisaratesse kastetud saatust…
Tagantjätele muuta ei saa…
Naudi ilusat järgmist vaatust…
Ole tubli ja naerata…

Lapikene maad vanadele meestele...

On mõni mees kes räägib nagu jõuab….
Teab täpselt kuidas elama peab hästi..
Kui ükskord elu sadamasse sõuab…
Ta jüngrid vapralt jätkavad kuis kästi…
Üks on tark ja räägib kuidas teisi võita.
Iga sõna pole kaugelt sulakuld…
Ei käi ta jala, tahab uhkes tõllas sõita..
Ta tarkused kord katab surnuaia muld….
Räägib teinegi kes pole nõnda tark…..
Ja iseloomu pole temas kuigi palju
Lõpuks maha Ikka maetakse ta sark…
Eks voolav vesi lõhub kõvemagi kalju…
Sa oled tubli mees ja elad kuidas jõuad..
Käid vahest kirikus ja patud andeks saad
Teenid u ..... Loe edasi →

Mida naised.,......minul teile öelda on…
No kui ütlen… ärge pidage siis viha…
Printsiks ise tuleb suudelda teil konn…
Ja lõpuks loota…et see tekitab ka iha…

Lõunamaa neid...

Minu unelmate tüdruk ma igatsen sind..
Oma meeltega kompan su keha.
Võrratult oled inspireerinud mind..
Teoks sai mõte sinust lugulaul teha…
Oo kaunis neid sinul ronkmust on juus…
Silmis sädelus........punased huuled…
Õrnalt õõtsumas rind, pisut paljastav pluus…
Sind on vorminud lõunamaa tuuled…
Kaelas ketiga kõlkumas hõbelev rist..
Naudid elumerelainetes vett…
Sulle mõeldes kui südamest läbi käib pist…
Oled miraaž mulle või meelepett….

Ei ole vihma rõõmsatele inimestele......

Muudkui sajab ja sajab......lõppu veel pole...
Taevas pilved vaid pilved.....päikest ei ole.....
Aga päike ja rõõm kahekesi mu sees...
Tantsivad tangot nagu naine ja mees......

Minu päike...

Need meelad söekarva silmad…..
See pilk mis nii siiras ja aval..……
Teeb kaunimaks sombused ilmad…
Huulil naeratus, kelmikas, kaval…
Juustes kevadist kuldkollast sära…
Soojust kiirgamas süda ja hing.
Talv põgeneb kaugele ära…..
Nähes eemalt tulemas sind...
Kaelas kuldsetest kiirtest kee…
Ma tean…....minu päike on see…

Sinu Naer....

Läbi hommikutundide mustava udu..
Huulil nakatav naer, nii mäletan sind.
Sa läksid, sinust maha jäi vihmane sudu …
Ja sinu naer, mis on vallanud mind....
Selles elus me ilmselt enam ei kohtu…
Kõik mis on ilus kord tõuseb siis vaob…
Minu haavade raviks pole sobivat rohtu..
On vaid sinu naer ja seegi kord kaob..…

Õhtu vanalinnas....

Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi ..... Loe edasi →

Igatsus

Sinust mõtlen und ei saa…
Kuidas sul küll läheb…
Äkki saan sind aidata?....
Toon sulle kuu või tähed?...
Ah, ära palju vaeva pead…
Pole vastust vaja pikka…
Lihtsalt tahtsin, et sa tead
Ma mõtlen sinust ikka…

Ootame Kevadet....

Taevas vähe on päikese sära…
Pisut kevade tunnet vaid põues.…
Kogu lumi pole sulanud ära…
Linnukesedki ootavad õues…
Kevadel uus on elu algus…
Kõik roheline tärkakski juba…
Erksamaks muutuks valgus…
Kui Ilmataadilt saada vaid luba…