Kadunud lapsehing

Kuulata kuis kadunud lapsehing hüüab hiirvaikselt
Tahab ta rääkida elust mille kaotas kaheteistkümneselt
Ei suuda ta jutustada rohkem kui vaid napisõnaliselt
Aga sedagi üritab teha kiirelt ja lahkesti avameelselt

"Oma lapsepõlve veetsin inimtühjas elamurajoonis
Polnud naabreid ega kedagi kes aitas mind selles situatsioonis
Elasin vaid ühe kasuvanemaga kortermajas pruunis
Kus iga kord kuulatasin karmi hõiget TEMA hääletoonis

Mitte kunagi elus pole ma tundnud enda majas koduselt
Olen saatnud tihti mööda õhtuid mis lõppesid katastroofiliselt
Silmitsesin justkui SAATANAT kes vaid klohmis mind külmavereliselt
Viimaks jooksin oma tuppa ja sulgesin ukse hüsteeriliselt

Värisesin voodi all sulgesin silmad ning kõrvadele asetasin katte
Ei tahtnud TEDA enam näha soovisin olla ainult omaette
Päevi varem korjasin vanema kotikesest kokku kõiksugu tablette
Ehkki tegelikkuses ronisin aknalauale ja hüppasin jõevette"

Kuulata kuis kadunud lapsehing hüüab hiirvaikselt
Tahab ta rääkida elust mille kaotas kaheteistkümneselt
Kaotas too vaeseke oma nooruse kiirelt ja dramaatiliselt
Kaotas selle sest sai igapäevaselt peksa ebaõiglaselt

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard