Lugupeetavuse Lõks (3)

või enne uut valget,kogub oma mõtte terad salve,
Tulistab kaootiliselt, kui seisad trepilvõrdsel astmel,
Võite kõik arvata, kes esimesena langes
Loll! Sul pole mõtet kanda targa maske,
kullast teed vaske, tagasi hoidlikus paljastab ande,
kui soolapuhujate tuulest tõusedki lendu,
kahe jalaga maandu maale, füüsiline reaalsus vaid,
persse su esoteeriline tähelepanu vajadus sündroom
kaldkriips psühiootilised näitlejad teesklemas maage,
et üritavad veristada sind uhhaa jaoks kui lamba talle,
kandmata arvamusi, filtreid, malle, läbi mille teha nägu,
et polda üldse ahne, koogivaraste näos ilmnevad tõelised palged,
tee millega nad päri, ohh kui malbed, aja nad tõega närvi,
praguneb fasaad mida ei paranda see kusine pahtel.
Küll kõik on õnnelikud, või õnne taga vähemasti ajamas,
naljakas kui paljastas mis ta kõik avastas, tööl-netis-magalas,
miskit mis teda siis avardas, millest temas järjekordne
Põgenemis tee enese eest, tee juurde õnnega enest samastas
kuidas nii küll karusellilt maha saaks? Ilma, et
keegi mu kohta ei rahastaks, maru klemmid,
kui oli aeg tappa koletis, panid kõik plagama,
enest õigustamas-keda ei mõistnud-halvustamas,
enamikult kostub ainult hala, mõtte laad iganenud,
Ikka see sama vana, kogu selle arulageda vaimse korrapärasuseta
võiks ehk olla me elu võitlusest vaba-kas sa ei arva?
No, mis mida keegi arvas, sama salvav kui parmaadi lehk fi kartsas,
mida see saavutab, tõde on seal samas, muundumas-pidevalt liikumas,
Pean olema tähelepanelik, kui pole fookust ega siirust,
ei näe kuhu ta kiirustas, enda järel jätis raja kuid põletas iga silla
mille sillutas, kui veel ei liikunud vaid ja ainult tõega,
võis öelda, et elu oli vaid killud maas, kiindumas,
Küsimuseks peab jääma vaid, mis hoiiab mu vaatlust virgumas,
ehk leiian, et kui näeksid sama, me iseenesest kõik piirid maha sikutaks,
kui harjumus suudab nihkuda, positsioonilt, millese tinutand,
vaimsel arengul lõpp etappi kirjutand, mille masinlik kordav argiihall sisustab,
Suur valge isa Näpuga siin vibutan, vaata ette uss sööb su ära,
kui kulla sära vaid himustad,nolk väikseks jäänud on sipukad,
ja ikka veel nokid sa toidu seest välja sibulat?Söö aga isuga,
alguses siputad-soojaks läheb tunne pükstesse pissuga,
teadmine seegi, kandes leeki, põletamatta jäänud meist keegi,
maa lähedasest eluviisist hipide kult tehti, piilud internetti,
igasugune religioosne ideoloogia lendab letti,katkine,
Segaduses esomart kes meeli pettis, kuhu on kiiret?
Pidevalt tormates, tegelikkus sisse ei setti, astun
meetri järel meetri, igavikku jäädvustades hetki,
lastes neil kõigil minna, muidu heiietan hukatusele sleppi,
tundmatuses mu avastus, elu kõiksuse lavastus,
unelmas maganud, sõnatut kogemust hallanud,
rajatut rada ainult tallanud, nii kauua kuniks mu jalavarjudest,
saavad mu kanna-luud, varun vaid kannatust, tean mida tähendab
armastus, kuis minu silmis on see sõna täiiesti üle hinnatud,
armastada su ihalus, blokkin siis vihastub, nägid vist viirastust,
valu on mängu osa, mida mõistes alles reljeef visandub,
kisa suust, vihjanud kui eksinud või sind visatud,liba-luul,
iga inim sõna mille aluseks tingitud mõtte mall, kultuur