Õe tuba
Vaikseks kõik on kodus jäänud
Liiva mõõdab luitund kell
Sahvris viimne leivajäänus
Hiirtele näib jäävat veel
Istun keset tuba halli
Vihmamantel tilgub veest
Aknast sisse hämab päikest
Nukrus ujub vannivees
Seal ka roosiõied laotand
Käsi hoolas kellegi
Mitte mulle, seda tean vaid
Pole tuba minugi
Vaikseks sumbunud on elu
Õhkki seisatades heitleb
Iseenda kujutelma
Taban jälle seinakella
Aeg on närind seina augu
Krohvi pudenema pannud
Õlimaalilt laenand toone
Kuid ei sellest keegi hooli
Ootan, ootan, tean, et ootan
Oleks tore teada veel
Keda tegelikult loodan
Õhtuks kohata siin ees
Päikest tunnijagu jagub
Rohkemat ei nõuda saa
Mitte keegi – siin on jahe
Õnn ei siia ulata...
Vaikseks kõik on kodus jäänud
Muutunud on tolmukiht
Aja raskust juurde vajund
Ning peagi haarab videvik
Järgi luuletajat
