Kohus

Mind suleti kongi kuid miks
anti hallikas räbaldund rüü
kas aastaks või kaheks- või sajandiks
ei öeldud- ei öeldud mis süü

Vangla müürid ja trellid on näivus
sulen silmad ja usun end vabaks
unes elan ja hingan ja käin kus
vanglaülem mul iial ei lubaks

Mõrkja õliga määritud raudu
kannan kui hõbejaid ehteid
rüü sätendab mõtete kaudu
täna auklikud püksid on uhked

Vangla katuselt kurgede kannul
lendan- õitsen ka ülaste kõrval
leban kivina loksuvail rannul
laskun tagasi katuste tõrval

Nokk kinni ja saba on lahti
kõik näivuses seisneb ja ongi
rebin lahti end- lõpuni vaba
olen pöörduma tagasi kongi

Kord tagasi koduses hallis
raudahelais- katkenud rüüs
kongi keskel mu kannatlik kallis
mind ootab et veenda mind süüs

Uhked silmad on väsinud- nõrguvaist
pisaraist punased tulvil
süda pehmeneks isegi kõrguvaist
paekividest vormitud võlvil

Kallim palub et mõistetaks kohut
et ilmuksin mina ja kahetsus
müürid haihtuvad nuttudest uhut
olgu kaalugu- polegi vahet just

Vandemehed ja prokurör ruttavad
tõrges on saabunud kostma
vandemehed on sõbrad ja tuttavad
pöialt tulivad keerama tõstma

Kallis miks ometi surutaks
siia kõrgele valguse vihku
uuteks juusteks miks pannakse parukas
haamer miks antakse pihku

Mu kallis miks sellesse musta
ja uhkesse kuube mind rüütad
Ah ise olen enese vasta
pandud mõistma kas süüdi või süüta

Jään mõtlema kaaluma kauaks
vangi mõistma ju näraka peaks
eluaegsest veel karmimat nõuaks
kuid mille eest- kui ma vaid teaks

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard