Milleks?

Ma vaatan Sind ja tasa mõtlen,
et olen alati valinud enda jaoks raskema tee

Mulle meeldis punnitada ja võidelda ja
ninast verd välja suruda,
sellest, et tõestada oma õigsust: milleks?

Ma olen oma jäärapäisusega haavanud oma psüühikat ja oma füüsilist keha
saanud matse vastu vahtimist,
nagu oleksin ma tänava kass, kes otsib ulualust

Ma pöördun alati kukkudes
Ma pöördun alati valudes

Ma tihti ei näita välja oma tegelikke tundeid,
ma tihti ei näita välja, kui valus mul on,
ma lihtsalt olen

Ilma kõneta ei teaks, kui valus mul on,
te peaksite seda tajuma

Ja nüüd ma mõtlen, miks ma tassin neid raskeid koormaid?
Mida ma saan selle ruubikukuubiku lahendamise eest?
Milleks teooriaid koguda? Milleks elu analüüsida?
Milleks teisi päästa?
Milleks elu armastada?

Ma olen valinud kõige raskema tee ja see on
eneseanalüüs
Enese lõputu analüüsimine, kritiseerimine, parandamine,
ümber muundamine
ja sellel pole lõppu,
see jääb

Jaga seda luuletust

[ X ]

Facebook Twitter LinkedIn Reddit WhatsApp SMS Tumblr Flipboard